VIDEO JA FOTOD: Kuidas osta ratast?

 (49)
VIDEO JA FOTOD: Kuidas osta ratast?
Foto: Siim Lõvi

Delfi Majandus uuris Rademari tehniliste kaupade juhilt Kert Ollelt, millele peaks ratta ostmisel tähelepanu pöörama ja kellele milline ratas kõige paremini sobib.

Olle sõnul on ratta ostmise puhul kaks tähtsat küsimust - kellele ratast ostetakse ja mis eesmärgil ratast kasutada soovitakse.

Mehe sõnul on tähtis teada, kas ratas läheb lapsele, naisterahvale või meesterahvale. Lasteratastega on lihtne - ratas tuleb valida vastavalt lapse kasvule.

„Loomulikult saab arvestada ostes väikse kasvuvaruga, aga tähtis on, et ratast ei osteta liigse varuga, sest muidu ta lihtsalt ei ulata sõitma,“ selgitas Olle.

Samamoodi on tema sõnul tähtis õige raamisuurus täiskasvanutele mõeldud rataste puhul. „Ei maksa endale võtta liiga suure või väikse raamiga ratast - et raamisuurus saaks õige, tasub usaldada kogenud müügimehi, kes üldjuhul õige raamisuuruse juba inimesele peale vaadates kindlaks suudavad teha,“ soovitas Olle.

Täiskasvanud inimeste rataste puhul on järgmiseks küsimuseks, kus ja mis eesmärgil ostja rattaga sõita soovib.

 „Sellest lähtuvalt tuleb ratas valida, kas maastiku, maantee, hübriid või linnarataste kategooriast. Sportimiseks sobivad pigem maantee ja maastikurattad ning hübriid ja linnarattad on pigem transpordivahendid liikumaks rattaga punktist A punkti B,“ õpetas Olle.

Samas võib Olle sõnul olla hübriidratas sportliku elustiiliga harrastaja valik, kes kasutab küll ratast nii tööl käimiseks kuid samas tahab nädalavahetusel kergliiklusteedel või ka metsavahel kergema trenni teha.

„Linnaratas on seevastu mõeldud kõvakattega teedel liiklemiseks ja on tihti varustatud porilaudade, pakiraami ja korviga,“ sõnas Olla.

Sportratas

Kui ratast valitakse sportimiseks, peaks klient Olle sõnul endale enne selgeks tegema, kas ta soovib rattaga treenida maastikul või maanteel ja siis vastavalt sellele valima kas maastikuratta või maanteeratta. Kui see dilemma on lahenduse leidnud on valiku tegemine juba poole kergem.

„Järgmine samm on valida ratas vastavalt oma aktiivsusele, aga tasub meeles pidada, et kunagi ei ole ratas liiga hea. Rattaspordi juures on üks hea asi see, et tavalisel harrastajal on võimalus kasutada maailmaklassi "tehnikat" ehk siis näiliselt on võimalus rattaspordiga alles tutvust tegeval inimesel sõita rattaga, millega maailma tippratturid suurtuuridel võite nopivad. Loomulikult on igal inimesel omad soovid ja maitse, millele õige ratas peaks vastama ning koos müügimehega õige leidmine ei tohiks olla probleemiks,“ arvas Olle.

Mis aga siis eristab maanteeratast maastikurattast ja hübriidratast linnarattast?

„Maastiku ja maanteeratas on nö spordirattad, ehk siis nende sõiduasend on
sportlik ja kindlasti mitte kõige mugavam igapäevaseks liiklemiseks,“ ütles Olle.

Seevastu linnaratta sõiduasend on Olle sõnul püstisem, mis tagab mugavuse.

„Maastikuratas erineb maanteerattast nii, nagu korralik maastur erineb sportautost. Ehk siis maanteeratas on ehitatud saavutamaks maksimaalset kiirust ja maastikuratas on ehitatud silmas pidades maksimaalset läbivust,“ arvas Olle.

Suurimad erinevused maastiku ja maanteeratta vahel on Olle sõnul see, et maanteeratta rataste
läbimõõt on suurem, kummid on mustrita ja kitsamad, puudub amort ja ülekanne on kiirem, kui maastikurattal.

„Lisaks on maastiku ja maanteeratta sõiduasend
erinev. Nii nagu ei ole maanteerattaga võimalik läbida korralikku "mudarallit" ei ole maastikurattaga just kõige lihtsam saavutada kiirust 40 kilomeetrit tunnis ja üles,“ selgitas Olle.

Hübriidratas

Hübriidratas on ratas, mis on mõeldud sõitmiseks nii kõvakattega teel, kuid samas ei jää hea sõiduoskusega rattur sellega hätta ka maastikul.

„Hübriidratas erineb linnarattast peamiselt oma sõiduasendi, kummimõõdu ja -mustri ning amordi olemasolu poolest. Linnaratas on üldjuhul püstisema ehk mugavama sõiduasendiga, kitsama ja siledama kummiga ning linnarattal puudub amort, tihti on linnaratastel juba standardvarustuses küljes porilauad ja korv,“ selgitas Olle

Loe veel

Olle sõnul ei tohiks unustada lisavarustust, millest kohustuslikud on esi- ja tagatuli, mis pimedas või hämara nähtavuse korral peavad rattal põlema. „Sama oluline kui tuled on turvalisuse poolelt ka kiiver, mis küll ei ole vanematel kui 16 eluaastat kohustuslik, küll aga vajalik ka väiksema kukkumise korral,“ hoiatas Olle.

Lisaks on võimalik soetada rattale porilauad, pakiraami, porilauad, spidomeetri, joogipudelihoidjad, pumba ja veel paju muud, mis teevad sõidu oma uue rattaga mugavamaks, turvalisemaks või lihtsalt huvitavamaks.

Ratta hind sõltub kvaliteedist

„Kui rääkida rataste hinnast, siis on kuldreegel - niipalju kui maksta, niipalju ka saab. Ratast ostes tasub usaldada tuntud kaubamärke ja rattapoode. Samas tasub mõelda, et kui kaupmees pakub kõigile oma ratastele hinnaalandust näiteks nelikümmend protsenti, siis mille arvelt ta seda teha saab, kas tõesti rataste arvelt ja rattad ei olegi oma tegelikku hinda väärt,“ mõtiskles Olle.

Olle sõnul tuleks kindlasti vältida küll odavaid, aga seejuures hiljem palju peavalu toovaid nimetu kaubamärgi rattaid, mida on võimalik soetada toidukauplustest ja kataloogidest. „Ostes ratas toidupoest on ainus pluss see, et ratta saab odavalt ja seegi tunne on vaid näiline, kuna hiljem selle ratta remondi peale kulutatav aeg ja raha võrdub kindlasti korraliku ratta hinnaga,“ hoiatas Olle.

Mis puutub hooldusesse, siis Olle sõnul uue ratta esmahooldus on soovitatav teha pärast 200 kuni 300 kilomeetri läbimist.

„See on aeg kui ratas on läbinud niiöelda sissesõidu ja on õige aeg ratas üle kontrollida, et tagada ratta pikaealisus. Hilisem hooldus tuleks lasta rattale teha vastavalt vajadusele, aga kindlasti mitte harvem kui kord aastas. Vastasel juhul võib üle tüki aja hooldust külastades tabada nukker üllatus kui hoolduse hind koos vajaminevate varuosadega küündib uue odava ratta hinnani,“ hoiatas Olle.

Vaata Kert Olle soovitusi ka videost!

Vaata galeriid ratastest: