Viljapuu-bakterpõletikuga nakatunud puudest tuleb põllumajandusametit teavitada
Siinkohal väike ülevaade, mida viljapuu-bakterpõletik endast üldse kujutab, kirjutasid ameti taimetervise osakonna juhataja asetäitja Ülle Metsman ja ameti taimetervise osakonna peaspetsialist Mati Kinkar põllumajandusministeeriumi Maablogis.
Mis see on?
Viljapuu-bakterpõletikku peetakse maailmas üheks ohtlikumaks viljapuude haiguseks. Viljapuu-bakterpõletik on roosiõieliste puude ja põõsaste ning dekoratiivtaimede bakterhaigus, mida põhjustab bakter Erwinia amylovora.
Soodne temperatuur haiguse arenguks on üle 18ºC, kui samaaegselt on õhuniiskust üle 70%. Haigus võib olla peiteline – mõnel aastal haiguse tunnuseid ei ole, samas bakterile soodsal aastal, kui on soe ning piisavalt õhuniiskust, võivad tekkida uued haiguspuhangud
Haigustunnused
Haigestunud taimede kahjustused sarnanevad põletuskahjustustele. Kõige iseloomulikumaks viljapuu-bakterpõletiku tunnuseks on võrsetippude närbumine ja paindumine 180 kraadi. Haiguse arenedes võrse pruunistub, hiljem muutub mustaks.
Haigestuda võivad nii õied, lehed, oksad, tüvi, viljad kui ka juured. Nakatunud võrsete hävimine on väga kiire. Hävinud õiekobarad, kuivanud lehed ja mumifitseerunud viljad jäävad haigestunud puule kinnitunuks ega varise.
Taime tüvele ja okstele võivad tekkida koorehaavandid. Iseloomulik on niisketes oludes näha taime pinnal ka piimvalgeid või kreemjaid bakterilima tilgakesi.
Haigus siseneb taimedesse peamiselt koorehaavandite või õite kaudu. Bakter paljuneb taimekudedes ja liigub taimes ringi, hävitades elusaid taimerakke.
Väga noored puud võivad haigestumise järel hävida isegi samal aastal. Viljakandvaid puid haigus nii kiiresti ei surma, kuigi uued võrsed ja osa oksi võivad hävida haiguse esimesel aastal.
Kuidas see haigus levib?
Haigus levib bakterilimaga, mis niiske ilmaga eritub kahjustunud kudedest. Bakterilima venib peenteks niitideks ja võib sel viisil levida vihma, putukate, tuule, lindude ning inimtegevuse vahendusel sadade kilomeetrite kaugusele.
Kahjustaja peamiseks levikuallikaks on siiski viljapuu-bakterpõletiku peremeestaimede nakatunud istikud ja muu paljundusmaterjal nagu pookealused, silmastusoksad, pistikud ning õietolm. Kahjustaja võib levida ka sordiaretuses tolmeldamiseks kasutatava õietolmuga, samuti koos õietolmuga mesilastarude ja mesilasperede transportimisel.
Saastunud taimede lähemas ümbruses levib bakter vee- või vihmapiiskadega, inimtegevuse vahendusel ning putukatega.
Milliseid taimi haigus ohustab?
Kõige vastuvõtlikumad viljapuu-bakterpõletikule on dekoratiivtaimedest tuhkpuu (Cotoneaster) ja viirpuu (Crataegus), viljapuudest pirnipuu (Pyrus).
Haiguse peremeestaimedeks on veel õunapuu, ebaküdoonia, pihlakas, toompihlakas, astelpihlakas, küdoonia, tuliastel, Davidi fotiinia ja villpööris. Seega on peremeestaimede hulgas Eesti jaoks nii majanduslikult, ajalooliselt kui ka kultuuriliselt olulisi liike.
Tõrjemeetmed
Kuna väliste tunnuste põhjal pole taimes võimalik selgeks teha haiguse leviku ulatust, on ainsaks kindlaks meetmeks haigusest vabaneda saastunud taim põletada ning taimega kokkupuutes olnud pinnas ja tööriistad desinfitseerida. Tõrjemeetmeid peab rakendama isik, kelle valduses on haigestunud taim.
Riikides, kus viljapuu-bakterpõletik on laialt levinud, on see taimehaigus põhjustanud märkimisväärset looduslikku ja majanduslikku kahju.
Kahjustajast vabanemise ja leviku ärahoidmise meetmed sõltuvad saastatuse ulatusest ja võivad olla vägagi kulukad. Mida varem suudetakse haiguskolle avastada, seda väiksem on potentsiaalne kahju.
Haigusest teavitamine
Mistahes ohtliku taimehaiguse kahtlustest on soovitatav alati informeerida põllumajandusametit (PMA). Kuna haigustunnustele sarnaseid nähte võib taimedel tähendada ka mitmetel muudel põhjustel, soovitame võimalusel saata kõigepealt foto haigetest taimedest, mis võimaldab meie ekspertidel hinnata, kas on vajalik teostada kohapealne kontroll.
Haiguskahtluse korral teavitage oma maakonna põllumajandusameti keskuse taimetervise valdkonna inspektorit.
