Eesti ettevõtlusmaastik 2005
Äriilma pilt päris kirju
Viljar Peep justiitsministeeriumi vabakutsete ja õigus-registrite talituse juhataja
Äriregistrisse kantud ettevõtjate (FIEd, äriühingud, filiaalid) arv on nelja aastaga kasvanud 72 000-lt 90 000-ni. Kas see tähendab, et ka maksulaekumine ja tööhõive on veerandi jagu kasvanud? Seos ei ole üksühene. Mõned ettevõtlusvormid on jõudsalt kasvanud, teised kahanenud. Nii FIEde kui äriühingute arvus on õhku — paljudel majandustegevus puudub.
Eestis on arvel üle 67 000 FIE, neist 22 000 äriregistris. On ilmne, et enamik FIEsid ei saa põhitulu ettevõtlusest. Statistika, mille järgi iga kahekümnes Eesti elanik (k.a imikud ja vanurid) on FIE, pole tõsiseltvõetav. Paljud ei tegele enam ettevõtlusega või tegelevad kõrvaltegevusena või hooajati. Või registreerusid kunagi arvestusega, et ettevõtlustulu tekkimisel on lubatud mahaarvamisi lihtsam teha. Eri nähtus on fiktiivtalupidajad, kes on äriregistris maa erastamiseks või teiste soodustuste saamiseks.
Tänini on paljudes riikides (nt Saksamaal, Prantsusmaal, Tðehhis) väike- ja keskettevõtluse põhivormid FIE ning täis- ja usaldusühing. Viimaste arv Eestis pole teada. Mis vormiga on tegu, kui 2–3 inimest koos äri ajavad? Või kui üks inimene annab teisele ettevõtluseks raha ja osaleb kasumi jagamisel? Kui nad on äriregistris, on nad täis- ja usaldusühingud, muidu käivad võlaõigusseaduse seltsingulepingute alla. Suuri erinevusi nende vahel pole, registreerimissundust samuti mitte.
Viimase nelja aastaga on täis- ja usaldusühingute arv kasvanud kolmandiku võrra, ulatudes siiski vaid pisut üle tuhande. Tundub, et väikeettevõtjad, kelle tegevuses ei ole suuri äririske, pole avastanud täis- ja usaldusühingu plusse — vähe formaalsusi, väiksed lõivud, äriregistrile ei pea avalikuks säilitamiseks aastaaruannet esitama.
Põhiliseks ettevõtlusvormiks on meil piiratud vastutusega äriühingud — osaühingud, aktsiaseltsid. Eestis on üks selline äriühing 21, Soomes 24, Rootsis 33, Austrias 82 elaniku kohta. Mida suurem on piiratud vastutusega ühingute osakaal, seda väiksem on FIEde ning täis- ja usaldusühingute arv.
Osaühingu eelis pole üksnes osaniku isikliku vastutuse puudumine, seda on ka lihtne asutada ja ta on üsna õiguskindel. Osaühinguid on 60 000 — 40% rohkem kui neli aastat tagasi. Kui palju neist reaalselt tegutseb, on iseasi.
Seadus ei nõua äriühingult pidevat majandustegevust. Samas pole hea, kui ärimaastikul on palju surnud hingi. Eriti kui osanikud-omanikud ühingu kohustuste eest ei vastuta, aga ühingul on vara ebapiisavalt. Mullu tegid kohtud peamiselt aastaaruande esitamata jätmise ja ebapiisava netovara tõttu ligi 18 000 trahvi- ja sundlõpetamishoiatust.
Suurettevõtlus on klassikaliselt koondunud aktsiaseltsidesse. Soomes ja Norras on neid ca 600, Saksamaal ja Eestis 6000. Suurem osa neist on meil kesk- ja väikeettevõtted, keda pole kohutanud kolmeastmeline juhtimisskeem, audiitorkontroll ja teised ranged nõuded. See näitab, et ettevõtjad pole veel mõistnud vajadust valida endale selline ühinguvorm, mis nendele kõige paremini sobiks. Pole mõtet tegutseda aktsiaseltsina, kui pole kavas börsile minna või muidu investoreid kaasata.
Tõsi, aktsiaseltse on alates 2002. aastast pidevalt vähemaks jäänud (praegu 21% vähem), osaühinguks ümberkujundamine sagenenud. Mõju avaldas aktsiaraamatute üleandmine väärtpaberikeskusele. Sellega seotud tasud teevad aktsiaseltsi pidamise osaühingust kallimaks.
FIE, kes ettevõtlusega enam ei tegele, võib surmani registrisse jääda. Juriidilise isiku eluiga siiski nii pikk ei ole — äriühingu keskmine eluiga oli mullu 5 aastat ja 7 kuud. Suurema kui miljonilise kapitaliga äriühinguid oli 3172. Keskmine netokäive 8,8 miljonit krooni (2003. aastal).
Tegevusalal pole äriregistris õiguslikku tähendust — tegelda võib kõigega, mis pole keelatud. Justiitsministeeriumi registrikeskus määratleb rahvusvaheliste reeglite järgi põhitegevusalasid, kuid põhikirjas fikseeritu ei peegelda reeglina tegelikkust. Tulekski kaaluda, kas poleks õigem seadust muuta ja esitada see majandusstatistiline teave aastaaruandes. Mitmed riigid ongi selle tee juba valinud ning näib, et pilt majanduses toimuvast on sellest selgemaks läinud.
Madal ettevõtlikkus — pseudoprobleem?
Juhan Teder Tallinna Tehnikaülikooli ettevõtlusprofessor
Erinevais väljaandeis on korduvalt arutletud eestlaste madala ettevõtlikkuse üle. Mõned hinnangud on seejuures üpris mustvalged ja äärmuslikud. Näiteks soovitati ettevõtlikkuse õppimiseks üle lahe sõita. Ent soomlased juhivad konkurentsitult kõige vähem ettevõtlike inimeste edetabelit Euroopa Liidus.
Vaatame mõne näite varal, kuidas infomoonutused levivad. Nagu ikka, hakkab kala mädanema peast. 10. märtsi Äripäevas kirjutab tollane peaminister, et Eestis on veidi üle 90 000 ettevõtte (59 787 osaühingut ja 21 830 FIEt). Seega ei tea peaminister ega tema kõnede koostajad, et FIEd on Eestis arvukaim ettevõtlusvorm. 30% Eesti ettevõtjatest on lihtsalt ära unustatud. Mõni järgmine autor lähtub eeltoodust, liialdab omalt poolt ka natuke ja tuleb järeldusele, et eestlaste ettevõtlusalane aktiivsus jääb ELi keskmisele kaks korda alla. Kas asi ikka nii hull on?
2004. aasta aprillis läbi viidud eurobaromeetri uuring näitas, et 50% ELi 25 praeguse riigi elanikest soovivad olla pigem palgatöötajad. USA vastav näitaja on 34%. Kuidas nägid eestlased välja teiste ELi riikide taustal (vt edetabel)? Pole nagu väga vigagi. Suurema ettevõtjakalduvusega näivad olevat Vahemere-äärsete riikide elanikud, kus on ka ettevõtte keskmine suurus väiksem. ELi 15 riigi kohta on analoogilist uuringut läbi viidud korduvalt. Aastail 2000–2004 on Soome olnud pidevalt esikohal palgatöö eelistajate osakaalult.
Ühe riigi näitajad kõiguvad tavaliselt naaberaastate lõikes vaid mõne protsendi võrra. Eestis läheb asi huvitavaks Eesti Konjunktuuriinstituudi novembris 2004 läbiviidud uuringu tulemuste valguses (vaata tabelit). Miks kasvas palgatöö eelistajate osatähtsus Eesti elanikkonnas poole aastaga 17 protsendi võrra? Ma ei oska sellele leida ühtegi mõistlikku põhjendust ja järelikult peaks ka järelduste tegemise ja hinnangute andmisega olema väga ettevaatlik.
Uuriti ka seda, kas inimesed on hiljuti asutanud ettevõtte, tegelevad selle asutamisega, või on vähemalt sellele mõelnud. Aprilli andmed ei anna alust hinnata, et ettevõtlusaktiivsus jääks meil ELi liikmesriikide keskmistele tasemetele alla. Vastupidi, me edestame neid: vähem on inimesi, kes pole kunagi ettevõtte asutamisele mõelnud, tervelt 29% mõtleb sellele jooksvalt. Teistega võrreldes on rohkem neid, kes küsitluse ajal ettevõtte rajamisega tegelevad. Pilt on lausa suurepärane.
Novembri andmed on täpselt vastupidi — jääme jah keskmistele alla. Isegi kui uskuda, et millegipärast on poole aastaga ettevõtlusele orienteeritus oluliselt langenud, siis kuidas läks vahepeal kaduma 15% inimesi, kes veel aprillis väitsid, et nad on kunagi ettevõtte rajamisele mõelnud, aga novembris nad seda enam ei mäletanud — kas tegemist oli kollektiivse mälukaotusega?
Üks Murphy seadus väidab, et kui on kogutud piisav hulk statistilisi andmeid, võib tõestada mida tahes. Sama näib kehtivat ka ettevõtlusaktiivsust puudutavate uuringute kohta.
Kuidas siis selle ettevõtlusaktiivsusega ikkagi täpselt on? Milliseid numbreid usaldada? Pean tunnistama, et ma ei tea. Aga loodetavasti on selle artikli läbilugemise järel jäänud vähemaks neid, kes arvavad end seda väga täpselt teadvat.
