Kallas: maksupoliitikadebatt tõuseb lainena
Mina olin 1. mail juba siin (Brüsselis — toim.) ja siis ei olnud enam mingeid hirmusid. Pigem nägin võimalusi ja väljakutseid Eestile ja ka üldisemalt.
Mida täpsemalt?
Palju kaalutlusi oli, alates julgeolekupoliitikast, lõpetades majanduspoliitikaga. Aga kindlasti on minu jaoks üks oluline teema alati olnud, kuivõrd on võimalik rahvusvahelisest koostööst võita. Teinekord tundub see koormana, aga kui neid kok¬kuleppeid ei ole, ei mõjuta ka sündmusi. See pole ju tõsi, et kui sa ise otsuste tegemise juures pole, siis oled vaba. Eriti just maailma kaubanduspoliitikas on Eesti jaoks oluline reegleid jälgida ja EL on reeglite üks suuremaid kujundajaid.
See küsimus on alati olnud, et kui palju meil siin kaasarääkimise võimalust on, aga tegelikult on ühe väikeriigi võimalused päris suured. Ma toon kogu aeg seda näidet, et vaadake Luksemburgi — meist palju väiksem, aga tal on nii kõvad argumendid, on Euroopa Liidus autoriteet.
Mida näete Eesti võitudena selle aasta jooksul?
Arvan, et Eesti on palju võitnud liikumises avatuse suunas. Inimesed on unustanud selle, et alles aasta tagasi mindi lennujaamades läbi teiste koridoride. Kõik me oleme unustanud, et 1997. aastal kehtestas Soome meile viisavabaduse. Pärast seda kõik teised. Nüüd oleme ELi kodanikud, kel on privileegid liikumiseks.
Nagu ka teised uued liikmesriigid, on Eesti saanud kaasa rääkida mitmetes olulistes asjades. Uued liikmesriigid on üsna ühtsetel seisukohtadel olnud, see on asjade lõplikku otsustamist mõjutanud. Ma ei saa liiga konkreetne olla, sest komisjoni otsused on üksmeelsed. Protsess on pikaajaline, võidud tulevad pika aja jooksul.
Milliste riikide liidud komisjonis moodustuvad?
Eks kaheksa uut Kesk- ja Ida-Euroopa riiki on ikka paljudes kohtades ühiste huvidega — kasvõi tööjõu vaba liikumise ja teenuste direktiivi suhtes. Uued liikmesriigid paistavad ka silma madalate maksude ja soodsama ettevõtluskliima toetamisega — see on nagu suur võitlus Euroopa Liidu sees, mis iga päevaga aina suuremaks läheb. Majanduspoliitikas oleme rohkem tuginenud vabale konkurentsile ja avatud turumajandusele. Ma ei rõhutaks seda, et me oleksime ideoloogiliselt vasak- või parempoolsed, me lihtsalt näeme mainitud asjades suuremat edu kui vanad liikmesriigid.
Kui tugevalt on Teil tulnud komisjonis maksuvaidlusküsimustes Eestit kaitsta?
Siin peab olema väga täpne — mul ei ole mingit õigust Eesti huve kaitsta. Olen alla kirjutanud vandetekstile, millest pool käsitleb seda, kuidas me ei käsitle oma riigi huve.
Kas Te Eesti asja ei saa üldse ajada?
Loomulikult mingil moel saan, aga see peab olema teatud raamides, langema kokku üldisemate huvidega.
Mida te peate Eesti jaoks selle aasta suurimateks prohmakateks?
Suhkrutrahv on kahtlemata Eestile väga valus teema, aga need on reeglid, millele me ise oleme alla kirjutanud. Eks muidugi riigil trahvi vältimiseks teatud võimalused olid. Eestile on trahv viiest riigist kõige valusam. Samas on see niivõrd kaugele ulatuva tähendusega pretsedent, et vastavat volinikku ei saa kritiseerida, tema talitab väga õigesti. Kui seda teisiti käsitleda, loob see väga keerulise olukorra. Reeglid olid, reeglid lepiti kokku, reegleid rikuti, järelikult on vaja täitmine tagada. Suhteliselt lihtne.
Pettuseamet OLAF (Kallase haldusalas — toim.) hakkab asja uurima. Nad tulevad vaatama kõiki neid erinevusi numbrites, mis on väga tõsiselt kahjustanud Eesti mainet. See on olnud üks väga tõsine argument igasuguste pehmemate lahenduste leidmise vastu.
Kui palju ütlete sõna sekka Eesti poliitikas?
Mulle helistavad sõbrad Eestist ja ütlevad, et sa oled nagu fantoom, elad iseenda kõrval, kõike seostatakse sinuga.
Tuleb aru saada, et kui sa oled tippjuht, kes lahkub ja ametisse tuleb uus, siis ei ole vana nurga taga ega anna nõu. Ma olen end põhimõtteliselt sellest eemal hoidnud.
Teine asi on see, et mul on siin väga palju tegemist ja töö on päris keeruline. Fookus on niivõrd mujal.
Milliste huvide eest peaks Eesti riik ELis järgmise paari aasta jooksul tugevamalt seisma?
Esiteks, siit vaadates on väga oluline poliitiline stabiilsus. Ma ei ütle, et me peaksime tingimata püsitama eesmärgi, et meil oleks valitsusjuhid pikalt paigas, aga siiski, näiteks Tony Blair on otsuste vastuvõtmisel selgelt täiesti teises olukorras kui paljud teised riikide juhid. Tal on niivõrd kindlalt jalad maas ja see lubab tal teha pikaajalisi otsuseid.
Euroopas ja Eestis on probleemiks, et tõsised otsused on pika vinnaga. Seda saavad teha need, kes pika vinna peale omavad ka mingit perspektiivi. Kui sa kogu aeg mõtled ainult peagi tulevatele valimistele, siis sa võtad lühikese perspektiivi.
See on selge ka küsimuses, mis Äripäeva lugejaskonnale on väga selge — riiklik protektsionism või vabaturumajandus. Vabaturumajandus on mõnes mõttes valusam otsus, aga see on pika aja peale toimiv. Riiklik protektsionism võib anda poliitikuile lühikese aja peale lühikese efekti, aga seda võib-olla ongi just näiteks järgmiste valimiste võitmiseks vaja. See vastuolu on nii Euroopa Liidus kui ka Eestis.
Eesti saab kõvasti kaasa lüüa ELi maksupoliitikadebatis, mis tõuseb nagu laine, ja kusagil ei jäeta Eestit mainimata kui proportsionaalse tulumaksu pioneeri. Praegu võiks väga aktiivselt sellesse debatti lülituda, vaadata, mida teised riigid on välja pakkunud. Näiteks on Belgia peaminister teinud ühe väga olulise kirjutise, milles pakub ideed suurendada kaudseid ja vähendada otseseid makse. Väikesel riigil on võimalik mingid ideed ellu viia ja näidata, et see toimib, olla üldises debatis sees.
Teine asi on see, et ELis pikas perspektiivis subsiidiumid vähenevad. Midagi ei ole teha, poliitikat muudetakse. Lootus, et kusagilt tulevad abistavad käed, toimib lühikeses perspektiivis.
Kõikidel Eesti ettevõtjatel on tarvis teada, et maailm ja EL liiguvad väiksemate toetuste ja väiksemate väliskaubanduspiirangute suunas. See on väga valus, kuid paratamatu. Väikeriigi ja meie oluliseks faktoriks majanduspoliitikas on olnud avatus ja kui keegi tahab suurendada suletust, siis see on vastuvoolu ujumine.
