Viimase aasta jooksul on vahetunud Eesti 15 keskkonnateenistuse juhist kaks reformierakondlast rahvaliitlastega. Lisaks kandideeris kolm senini parteitut teenistuse juhti Rahvaliidu valimisnimekirjades — neist kaks ringkonna esinumbrina. Keskkonnaprojektidele aastas miljoneid kroone jagava keskkonnainvesteeringute keskuse (KIK) rahastamisotsused omakorda näitavad, et taotletavast kogusummast saavad sel aastal suurima osa kätte just need maakonnad, kus keskkonnateenistuste juhid on Rahvaliiduga seotud.

Keskkonnateenistuse (KKT) juht on keskkonnaministeeriumi esindajana kõige tähtsam selle valdkonna ametnik kohapeal. Ja igal aastal laialijagatavat loodushoiuraha mõõdetakse Eestis sadades miljonites kroonides. Sel aastal, kui oktoobris toimusid kohalikud valimised, on otsused tehtud 325 miljoni krooni jagamiseks.

Keskkonnateenistuste juhid ise kinnitavad, et parteisse kuulumine või mittekuulumine ei mõjuta nende tööd ning keskkonnaraha liikumist.

Viimastel omavalistuste valimistel osalesid Rahvaliidu nimekirjas Harjumaa KKT juht Jaan Pikka, Viljandi KKT juht Kaido Kansi ning Valga KKT juht Johannes Järv. Viimane ütles kandideerimispõhjust kommenteerides, et maailmavaatelised eelistused on isiklik asi ning need ei sõltu töö- ja ametikohast. Pikka ja Kansi sõnul pakuti neile võimalust kandideerida kodukohas, et sealses elus kaasa lüüa. Mõlema väitel pole Rahvaliidu juhist keskkonnaminister Villu Reiljan neile kuidagi survet avaldanud.

Rahvaliidu nimekirja esinumbrina Reformierakonna nimekirjale Aegviidus vastu asunud Pikka ütles, et ta ise põhimõtteliselt erakonda ei kuulu, kuigi “varasemalt on tehtud küll erinevaid ettepanekuid erakonda astuda nii ülemuste poolt kui ka kõrvalt”. “Ametnik peab tegema otsuseid sõltumatult,” märkis ta.

Rahvaliidu Viljandi linnapea kandidaat Kansi lausus, et nimekiri koostati Viljandi linnas valdavalt uutest, enamjagu päris noortest inimestest ja nimekirja oli ühte veidi tuntumat inimest vaja.

Ometigi muutub pilt üha selgepiirilisemaks, kui vaadata, milliste maakondade keskkonnaprojektide puhul on tänavu KIK rahuldanud enim soove taotletavate summade osas. Esikolmik on Rahvaliidu käes ning Reformierakond asub pingerea teises pooles. Rahvaliit skooris hästi ka kogusumma arvestuses — nimelt läks kuuele “oma” maakonnale viieteistkümnest pool jagatavast rahast. Eelmisel aastal seevastu domineerisid selles arvestuses oravapartei-meelsed maakonnad.

Muutuse põhjus avaneb, kui jälgida rahaotsuste tegemise ahelat. Raha jagamise otsustab KIKi nõukogu. Kui nõukogu eelmises koosseisus oli ülekaal reformiparteilaste käes — neid oli seal kolm, sealhulgas kaks keskkonnateenistuse juhti –, siis tänavu on jäme ots läinud Rahvaliidu kätte. Nõukogus liigutavad keskkonnamiljoneid praegu kaks rahvaliitlast, üks eksrahvaliitlane ning üks keskerakondlane, isamaaliitlane, respublikaan, reformierakondlane ja sotsiaaldemokraat. Nõukogu juhib keskkonnaminister, Rahvaliidu esimees Villu Reiljan.

Olulist rolli mängib raha jagamisel asjaolu, et KIKile laekunud rahastamistaotlused paneb pingeritta ministri nõudmiste taktis töötav keskkonnaministeerium.

Keskkonnaminister Villu Reil¬jani kommentaari kohaselt ei saa seostada keskkonnateenistuste juhtide Rahvaliidu-lembust ning KIKi jagatava raha liikumist. Seost peab olematuks või juhuslikuks ka KIKi nõukogu liige, reformierakondlane Rain Rosimannus. “Enamiku projektide puhul ei ole kasusaajaks ja seega ka kohalike inimeste silmis tublideks asjaajajateks mitte keskkonnateenistused, vaid kohalikud omavalitsused,” põhjendab Rosimannus.

Keskkonnateenistuste politiseerimine pole tegelikult esmakordne. Murdehetk saabus aastal 2000, kui keskkonnaministeeriumi juhtis reformierakondlane Heiki Kranich. Toona jaanuaris korraldati maakondade maavalitsuste keskkonnaosakonnad ümber keskkonnaministeeriumi keskkonnateenistusteks. Vaadates keskkonnateenistuste juhitoolide mehitamisprintsiipi, oli soovitatav olla ministriga ühes parteis. Kuigi Kranich ise eitas ametnike sundparteistamist, astus sel ajal Reformierakonda kuus teenistuse juhti.

Reiljan: toetus keskkonnaprojektile ei sõltu parteilisest kuuluvusest

Intervjuu keskkonnaminister Villu Reiljaniga

Keskkonnaminister Villu Reiljan ütles, et keskkonnaametniku poliitiline kuuluvus ei määra toetusraha liikumist, pigem saavad tema sõnul rohkem raha need maakonnad, mille keskkonnateenistuste juhid ei ole Rahvaliiduga seotud.

Vaadates keskkonnateenistuste juhtide poliitilist eelistust — olgu see siis erakondlik kuuluvus või osalemine valimisnimekirjas — torkab silma, et tänavu võib 15 teenistuse juhist kuut seostada Rahvaliiduga. See on võrreldes mullusega kardinaalne muutus. Kuidas Te seletate seda trendi?

Tegemist ei ole trendiga. Kõik uued keskkonnateenistuste juhatajad on läbinud konkursi ning nimetatud ametisse atesteerimiskomisjoni ettepanekul.

Kas see muudatus on seotud väikese revanðiga? Mäletatavasti suunas Teie eelkäija Heiki Kranich teenistuste juhte Reformierakonda astuma.

Ei ole. Minu ja Heiki Kranichi käitumisviisis pole selles osas vähimatki sarnasust.

Kui erakondlikku tausta vaadata, siis on Rahvaliidul praegu enamus ka keskkonnainvesteeringute keskuse (KIK) nõukogus, mullu seevastu oli nõukogus rohkem reformierakondlasi. Miks on Rahvaliidule oluline olla keskkonnaraha jagamise juures?

KIKi nõukogus ei ole enamus Rahvaliidul. Nõukogusse kuulub üheksa liiget, kellest tänasel päeval kuulub Rahvaliitu kaks isikut. KIKi nõukogusse keskkonnaministri poolt nimetatud isikute osas toimus muudatus käesoleval aastal, kuna soovime keskkonnaministeeriumis vältida võimalikku vastuolu korruptsioonivastase seadusega (lahkusid kaks keskkonnateenistuse juhti — toim.).

Uute nõukogu liikmete nimetamise juures lähtusin nende professionaalsest taustast.

Vaadates KIKi tänavusi rahastamisotsuseid ning võrreldes neid KIKi mulluste eraldusega, ilmneb, et taotletavast kogusummast saavad suurima osa kätte just need maakonnad, kus keskkonnateenistuste juhid on Rahvaliiduga seotud. Kuidas Te seda seletate?

KIKi nõukogu otsustab rahastada selliseid projekte, mis toovad Eesti keskkonnaseisundile kõige rohkem kasu. Seetõttu saavad taotletavast kogusummast suurima osa kätte need maakonnad, kus keskkonnaalased probleemid ja vajadused on kõige suuremad ning kust on esitatud kõige kvaliteetsemad projektid.

Rahastamisotsuse ning maakondliku keskkonnateenistuse juhi erakondliku kuuluvuse seostamine on küll meelevaldne.

Kui vaadata 2005. aastal tehtud rahastamisotsuseid kahes kõige suuremamahulises programmis — veekaitses ja jäätmekäitluses –, siis näeme, et kõige suuremad summad on enamikul juhtudel läinud maakondadesse, mida ei juhi Rahvaliidu taustaga teenistuste juhatajad. (Reiljan loetleb rea projekte.)

Üksnes ohtlike jäätmete ja prügilate sulgemise alamprogrammis on suurimad summad läinud Ida-Virumaale — st maakonda, mida juhib rahvaliitlasest keskkonnateenistuse juht. Kuid kui vaadata nende projektide sisu, on selge, et nende rahastamisotsuse tegemisel ei mänginud teenistuse juhi erakondlik kuuluvus mingit rolli. Rahastati Sillamäe radioaktiivsete jäätmete hoidla keskkonnakaitselist saneerimist ja Kotinuka prügila sulgemise teist etappi.

Seda, et keskkonnaministeeriumis koheldakse kõiki maakondi võrdselt, näitavad ka 2005. aasta lisaeelarve suurimad rahaeraldused: Rapla vee- ja kanalisatsioonitrassidele, Valga vee- ja reoveevõrgustiku laiendamiseks, Narva jäätmejaamale, lääne-saarte alamvesikonna veemajanduskavale.

Nagu näha, läheb enamik suurteks keskkonnainvesteeringuteks tehtavatest summadest maakondadesse, mille keskkonnateenistuste juhid ei kuulu Rahvaliitu.

Ka keskkonnateenistuste hoonete renoveerimine näitab, et me lähtume vajadustest, mitte erakondlikust kuuluvusest.