Alahinnatud Eesti naine
Arusaadavalt ei leia ettevõttejuhti, kes teataks, et maksab sama töö eest meestele ja naistele erinevat palka. Samas on valdkondi, kus töötavad naised, sest nad on nõus sealse palgatasemega.
Näiteks aknatootja Vesmont juht Jevgeni Sevtðenko ütles hiljuti Äripäeva ajakirjanikule, et konkurentsirikkal turul tegutsevad ettevõtted üritavad tootmiskulusid piirata erinevalt ning Vesmont on ainuke Eestis tegutsev plastakende tootja, kes tootmiskulude vähendamiseks on tootmisesse kaasanud naistööjõudu.
Ka kalatööstusest leiab valdavalt naisi. Kas selle põhjus on väiksem palk või ajalooline traditsioon? “Liinitöö on selline töö, mis tundub rohkem istuvat naistele. Mõned mehed on seda küll proovinud, kuid tüdinevad ruttu,” tõdes Hiiu Kalatööstuse juhataja Agu Laanemets. Tema sõnul on töötajate töölepingud olnud ühesugused.
“Tahaks uskuda, et ükski tööandja ei hakka automaatselt tegema palgavahet seepärast, et üks kandidaat on naine,” ütles Falck Eesti kontserni personalidirektor Eela Velström. Siiski lisas ta siinset üldpilti hinnates, et mehed on ambitsioonikamad, nõuavad kõrgemat palka ja kõrgema ametipositsiooniga käib automaatselt kaasas kõrgem palk.
Kui statistikaameti andmeil moodustab Eestis naiste brutotunnipalk jätkuvalt veidi alla 76 protsendi meeste keskmisest tunnipalgast, siis konsultatsiooni- ja personaliotsingufirma Fontes PMP uuring annab teise tulemuse. Samas keskendub Fontes oma palgauuringutes peamiselt 20 ja enama töötajaga äriettevõtetele, mis enamasti põhinevad erakapitalil.
Nii märgib Fontese “Eesti palgauuring 2005”, et viimasel viiel aastal on meeste üldine palgatase sama töö väärtuse juures olnud umbes 10 protsenti kõrgem naiste palgatasemest: “Põhjuseks pole ettevõtete palgapoliitika palga määramisel, vaid muud tegurid. Näiteks selgub analüüsidest, et sageli saavad mehed suuremat tulemustasu. Samuti on mõned tööd, eriti lihtsamate tööde puhul, oma olemuselt sobivamad peamiselt meestele, aga on samas kõrgemalt tasustatud (sama töö väärtuse puhul naiste palgast kuni 20 protsenti kõrgem tase).”
Konsultant Urmas Orula sõnul pole Fontes võrrelnud väljamakstud palku, vaid teisendanud need võrreldavale kujule, st täistööajaga töötades tüüpiliselt makstav aasta kogupalk koos tulemustasude ja preemiatega. Ta lisas, et kohati on naiste palgad ka kõrgemad kui sama tööd tegevatel meestel.
“Keskastmejuhtide puhul võib naiste palk olla ka meeste omast kõrgem, näiteks teenindusettevõtetes teenindusüksuse naisjuhid või ka väiksemate ettevõtete naisjuhid,” rääkis Oru. Ta märkis, et tippjuhtide puhul on head võrdlust raske teha, kuna naisi on tippjuhtide hulgas siiski veel suhteliselt vähe.
Endanimelise tööõigusabi-büroo juhataja Heli Raidve sõnas, et Eesti tööandjatel võib kõnealuses küsimuses siis probleeme tekkida, kui eri soost töötajate töökohustused on samad, töölepingud täpselt ühesugused, samad ametijuhendid, kuid põhipalgad erinevad. Küll võib sõltuvalt töötaja tublidusest ja tööpanusest erineda lisa- ja tulemustasude suurus, aga ka nende puhul peavad arvutamise alused ja arvutusmetoodika olema eri soost isikute puhul ühesugused.
Eestis ja Slovakkias palgakäärid kõige suuremad
Saksamaal hiljuti avaldatud 2004. aasta andmeil põhinev uuring näitab, et Euroopa Liidu liikmesriikidest on Eestis ning Slovakkias naiste ja meeste palkade vahe kõige suurem.
Ametiühingutele kuuluva majandus- ja sotsiaalteaduste instituudi (WSI) ülevaates järgnevad Eestile ja Slovakkiale Saksamaa ning Suurbritannia. Ainult neljas Euroopa Liidu liikmesriigis — Itaalias, Portugalis, Maltal ja Sloveenias — oli palgaerinevus meeste ja naiste vahel vähem kui 10 protsenti.
Sotsiaalministeeriumi teatel on Eestis suurem palgavahe teenindus- ja müügitöötajatel, ametnikel ja lihttöölistel, vahe on vähem märgatav seadusandjate, tippametnike ning oskustööliste tunnipalkade puhul. Aasta tagasi tõdeti poliitikauuringute keskuse Praxis palgauuringus, et naiste madalam töötasu on vaid osaliselt põhjendatav, näiteks erinevate ametite, tegevusalade, haridustasemete ja muude taoliste teguritega. Kuid enamasti palgavaheks põhjust pole.
Eestis on mees- ja naistöötajatele võrdväärse töö eest võrdse palga maksmine sätestatud palgaseaduses. Sotsiaalministeeriumi võrdõiguslikkuse osakonna peaspetsialisti Käthlin Sanderi sõnul on tööinspektsioonidest laekunud informatsiooni põhjal Eestis tänaseni tehtud ka sama või võrdväärse töö eest ebavõrdse tasu maksmisega seotud ettekirjutusi Tartumaal ja Järvamaal. Nende juhtumite puhul küll tõsiste vaidlusteni ei jõutud.
Järvamaa tööinspektsiooni töövaidluskomisjoni jurist Urve Stroomi meenutas viie aasta tagust juhtumit, kus ettevõtte kontroll näitas, et naistöötaja sai sama töö eest vähem palka kui mees. Ettekirjutuse tulemusel alandati meestöötaja palka naistöötaja oma tasemele ja samas hakati mehele maksma lisatasu ehk sekkumisel mingit efekti sisuliselt polnud.
Selle kohta, kas silmatorkavad palgakäärid meeste ja naiste puhul võivad Eestile tuua ka mingi surve Euroopa Liidu poolt, lausus Käthlin Sander, et Euroopa Nõukogul on vajaduse korral võimalik kasutusele võtta meetmeid, et tagada meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõte. Meetmeteks on direktiivid. Direktiivis antakse liikmesriikidele juhised, milliseid eesmärke on vaja saavutada. Nende eesmärkide saavutamise vahendid valib riik ise.
“Eelkõige kindlasti teadlikkuse tõstmine, rangem kontroll tööinspektorite poolt, palga arvutamine ametispetsiifiliselt ja läbipaistvalt. Tööandja peab ka soopõhiselt statistikat koguma, mida siis kontrollida saab,” selgitas Sander vahendeid, mis oleksid Eestis võimalikud võrdse tasustamise küsimuse lahendamiseks.
Palgaerinevuse põhjustab eelarvamus
Kadi Lambot
Tallinna Piimatööstuse juhatuse esimees
Meeste ja naiste palkade erinevusest rääkides tuleb kindlasti eristada põhjendatud ja põhjendamata palgavahet. Põhjendatu palgavahe tuleneb erinevast tootlikkusest, mille põhjuseks on sageli näiteks naiste väiksem töökogemus.
Siiski usun, et palgaerinevused on suuremas osas põhjendamatud, see tähendab, et objektiivsed põhjused puuduvad. Näiteks eelistavad tööandjad võtta tööle mehi ja maksta neile kõrgemat palka. Miks? Eelarvamustest. Rõhutaksin seda, et tööandja ei tähenda minu jaoks automaatselt meessoost tegelast. Naised eelistavad ka tihti mehi nii värbamisel kui ka palga määramisel. Miks? Nendest samadest eelarvamustest lähtuvalt.
Teisalt kinnitavad minu kogemused ka seda, et naised küsivad väiksemat palka. Miks? Madalam enesehinnang, madalam riskitaluvus.
Olen kaugel sellest, et naiste ja meeste palgavahet normaalseks pidada. Selleks aga, et toimuks muutus, peavad muutuma hoiakud. Ja hoiakuid muuta ei ole lihtne.
Võib tunduda ära leierdatud, kuid kindlasti suurendab teemast rääkimine teadlikkust ja juhib sellele tähelepanu. Julgustaksin naisi tasuvama töökoha otsimisel ja endale väärilise palga küsimisel.
Usun, et suurenev konkurents ettevõtluses viib palgaerinevuste vähenemisele ehk konkurents soodustab meeste ja naiste võrdset kohtlemist.
Tööandajana olen enda jaoks selgeks mõelnud ja usun, et mittediskrimineerivatel ettevõtetel on tulevikus konkurentsieelised. Ehk diskrimineerivad tööandjad teenivad perspektiivis väiksemat kasumit.
Palgapoliitika kujundamisel oleme Tallinna Piimatööstuses järginud neid põhimõtteid. Eks ka meil siin on veel küllaga teha hoiakute muutmiseks. Hoiakute muutumine saab alguse aga igast üksikust inimesest.
