Majandusteooria alustõdesid nõudluse-pakkumise kohta praegune hinnatõus ümber ei lükka: kui kaupade ja teenuste pakkumine väheneb ja nõudlus suureneb, siis hinnad kasvavad ning vastupidi.

Samuti pole majandusteadlaste teadmised inflatsiooniga toime tulemisel COVIDi või Venemaa poolt algatatud sõja tõttu minetanud oma olulisust. Seetõttu tasub üle vaadata, mida majandusteadus inflatsiooni kohta teab ning mida selle põhjal saab ja ei saa inflatsiooniga ette võtta, sh milline on valitsuste ja milline keskpankade roll hinnakasvu ohjamisel.

Miks hinnad kiirelt tõusevad?

Laias laastus on hindade kiirel tõusul olnud kolm põhjust.

Esiteks oli sõjaeelselt nii Eesti kui ka maailm koroonakriisi ajal aset leidnud majandustegevuste peatamistest kiiresti väljumas, suuresti ka pandeemiaperioodi stiimulipakettide toel, ja see tõstis hüppeliselt nõudlust kaupade ja teenuste järele maailmas. Nõudluse suurenedes hinnad reeglina kasvavad.

Teiseks vähendasid tootmis- ja tarneraskused koroonaperioodil terves maailmas tööstuskaupade tootmiseks oluliste komponentide kättesaadavust ehk pakkumist. Pakkumise vähenemine on aga tõstnud tööstuskaupade hinda terves maailmas: kui kaupa on piiratud koguses, siis küsitaksegi klientidelt kõrgemat hinda. Ja kui nõudluse kiiret kasvu kombineerida samaaegse pakkumise vähenemisega, siis kasvavad hinnad eriti kiiresti.

Sõda ja sanktsioonid Venemaa ja Valgevene vastu on neid pakkumisprobleeme täiendavalt võimendanud, sh lisanud tööstuskaupadele ka toidutoormete hinnatõusu. Lisaks on muutnud sõda algselt ajutisteks tarne- ja tootmisraskusteks peetud pakkumispoolsed probleemid püsivamaks: suure tõenäosusega soovima loobuda Venemaa päritolu toodetest pikemaks ajaks.

Kolmandaks on tööstuskaupade ja toorainete hinnatõusu kõrval kiiresti suurenenud energia hind. Oluliselt on kasvanud toornafta ja maagaasi hinnad maailmaturul, millest viimane andis Euroopas tõuke ka elektrienergia kallinemisele. Põhjuseid energiahindade tõusuks on olnud mitmeid: nii eelnevalt kirjeldatud nõudluse suurenemine, rohepöördega kaasnev fossiilkütustel toimivate elektrijaamade sulgemine osades EL riikides, aga mõistagi ka Venemaa sissetung Ukrainasse ning Venemaa katsed kasutada energiatarneid poliitilise relvana.

Eesti puhul on mitmed ülal kirjeldatud tegurid toiminud võimendatult. Koroonakriis jättis Eesti majandusele väiksema jälje ja majandusaktiivsus ning sellega koos ka nõudlus on meil taastunud kiiremini kui paljudes teistes riikides. Igapäevatarbimist ehk nõudlust on hoidnud tugevana ka pensioni teisest sambast välja võetud raha.

Lisaks on meie majandus energiamahukam kui põhjanaabritel, ka tarbijate ostukorvis on Eestis energial suur osatähtsus ning enamiku tööstuskaupadest ostame maailmast sisse. Väikese avatud majandusena oleme suure osa hinnatõusust Eestisse importinud, ehkki suurenenud on ka toorme- ja energiahindade tõusu edasikandumine Eestis toodetud kaupade ja teenuste hindadesse inflatsioonispiraali kaudu. Kõigi nende tegurite koosmõjul on Eestis inflatsioon kiirenenud oluliselt kiiremini kui Euroopas keskmiselt.

Mida riik teha saab?

Kuna hinnad kujunevad turul välja nõudluse ja pakkumise teel, tuleb ka hinnatõusu ohjamiseks eelkõige vähendada nõudlust või suurendada pakkumist majanduses. Lisaks viitab maailma kogemus inflatsiooniga võitlemisel, et kõige mõistlikum on tegeleda algse põhjusega.

See tähendab, et nõudluse kasvust tingitud inflatsiooni korral on mõistlik nõudlust pidurdada ning pakkumise vähenemisest tingitud inflatsiooni puhul nõudluse kärpimine ei aita, vaid on mõistlik otsida võimalusi pakkumise suurendamiseks. Juhul, kui tegu on püsivamate muutustega nõudluses või pakkumises, tuleb vaadata, kuidas majanduse struktuuri vastavalt kohandada. Vastasel korral toob võitlus inflatsiooniga kaasa soovimatuid kõrvalmõjusid või ei ole kuigi tulemuslik.

Enne, kui riigi käsutuses olevate meetmeteni lähemalt jõuame, tasub veel tähele panna, et enamik praeguse inflatsiooni mõjuritest on üleilmsed ning suure osa hinnatõusust oleme kütuste, toorainete ja tööstuskaupade kaudu importinud.

See asjaolu on riigi tegevusi kavandades oluline vähemalt kahel põhjusel. Esiteks tähendab see hinnatõusu mõnevõrra väiksemat survet eksportivate ettevõtete rahvusvahelisele konkurentsi­võimele, sest tegu pole Eesti-spetsiifilise probleemiga: toorme- ja energiahinnad on kallinenud ka konkurentide juures. Teiseks annab see mõista, et inflatsiooniga võitlemine peab ennekõike toimuma rahvusvaheliselt: Eesti puhul eelkõige euroalal Euroopa Keskpanga poolt, sest Eesti üksi ei suuda rahvusvahelist, nõudluse ja pakkumise tasakaalu maailmaturul kuigivõrd mõjutada. Siin saame riigina tegeleda eelkõige kohaliku inflatsioonispiraali vähendamisega, kuid rahvusvahelise hinnatõusu tasalülitamine pole meie võimuses.

Tüüpiliselt on inflatsioon seotud ülekuumenemise ehk liigse nõudlusega ja seetõttu kasutatakse kõige rohkem nõudlust suunavaid meetmed. Keskpangad, kelle peamine ülesanne ongi nõudluspoolse poliitikaga hinnatõusu madalal hoidmine, juhivad nõudlust läbi laenuintresside muutmise. Valitsused teevad seda läbi riigieelarve kulutuste suurendamise ja vähendamise.

Seega selleks, et vähendada liigsest nõudlusest tingitud inflatsiooni, tuleks keskpankadel intresse tõsta ning valitsustel riigieelarve defitsiiti vähendada. Kiire inflatsiooni taustal toimuva eluasemeintresside tõusu võimalus kõlab küll üpris julmalt, aga just selles suunas on nõudlusest tingitud inflatsiooniosa ohjamiseks keskpangad finantsturgude hinnangul ka aasta-kahe jooksul liikumas. Tõsi, mõjuma hakkab selline poliitika alles aasta-pooleteise pärast.

Pakkumise suurendamise võimalus riikide poolt on üsna piiratud, ehkki seda on maailmas praeguse hinnatõusu korral ka tehtud. Mitmel pool on turule toodud strateegilist kütusevaru, suurriikide poolt on üritatud OPECiga läbi rääkida naftatootmise suurendamise üle ning ka Eestis sees on tehtud ettepanekuid võtta rohkem kasutusele kodumaist päritolu puitu.

Aga selge on see, et riikidel reeglina ei ole suuri tööstuskaupade, toorme- või energiavarusid, mida kiirelt turule paisata. Seega saab riik kaupade ja teenuste pakkumist majanduses mõjutada ka regulatsioonide ja piirangute muutmise, majanduse struktuuri suunamise, taristuinvesteeringute ning innovatsiooni soodustamise teel. Kahjuks hakkavad sellised meetmed vilja kandma alles pikema aja pärast, sest hinnatõusu pärsib sel juhul uute pakkujate lisandumine ja ettevõtete omavahelise konkurentsi kasv.

Kas makse tuleks langetada?

Lisaks eeltoodule on ühe võimaliku regulatiivse meetmena kõlanud Eestis häälekaid üleskutseid leevendada praegust kõrget inflatsiooni tarbimismaksude – käibemaksu ja aktsiiside – alandamise teel. Maksudega saab hinnataset mingil määral tõesti mõjutada, sest tarbimismaksud on üks komponent lõpphinnas. Kahjuks pole selline meede mitmel põhjusel kuigi tõhus.

Probleemid seisnevad kolmes aspektis. Esiteks ei tegele maksualandamine inflatsiooni algse põhjusega, vaid sümptomite leevendamisega. Maksude alandamine jätab mulje, justkui oleks defitsiitsuse tõttu liiga kõrge hinnaga kauba pakkumine turul suurenenud, ilma et tegelikult ühtegi kaupa turule lisanduks või konkurents turul paraneks.

Näiteks kütuseaktsiiside puhul ühtegi lisaliitrit naftat ju maksualandamine turule juurde ei tooda. Seega struktuurselt turu enda olukord ei parane ja see hakkab meetme tõhusust ajas kahandama. Eelkõige on põhjuseks see, et isegi kui esimese hooga võib ettevõtja anda kogu maksualanemise mõju tarbijale hinnavõiduks, siis pikema aja jooksul jaguneb maksualanemisest igal juhul ka ettevõtjate täiendavaks kasumiks. Teiseks on maksude alandamisel teatav nõudlust suurendav mõju ja see töötab inflatsiooni vähendamise soovile vastu.

Kolmandaks on selline meede majandusliku ebaefektiivsuse kõrval ka rahaliselt ebaefektiivne, sest meetmega kaasneb püsiv rahaline kulu riigieelarvele. Teised inflatsiooni ohjamise meetmed (intresside tõus, riigieelarve defitsiidi vähendamine, regulatsioonide muutmine pakkumise ja konkurentsi kasvu soodustamiseks) ei oma suurt rahalist kulu. Pigem vastupidi, keskpankade tulud kasvavad laenudelt teenitav intressitulu võrra ning riigieelarve defitsiidi vähendamine aeglustab riigi võlakoormuse kasvu.

Sellise kulu teke toob riigile alati kaalutluskoha, kas samaväärse summa suunamine sihitult neile, kes on hinnatõusust kõige haavatavamad piiraks vaesusriski suurenemist ja ettevõtete konkurentsivõime halvenemist hoopis tõhusamalt.

Mida see kõik praeguses olukorras tähendab?

Praegusele inflatsioonile majanduspoliitikaga reageerimise teebki väga keerukaks asjaolu, et järsu hinnatõusu on tekitanud kõikide inflatsiooni­tegurite rakendumine ühekorraga: nõudluse elavnemine, pakkumis­e poolsed tarneraskused, rohepöördest tingitud elektrijaamade sulgemine Euroopas.

Pikemas perspektiivis tagab majanduses tervikuna madalaima hinnataseme see, kui lasta majandusel endal kohaneda uue hinnatasemega turumajandusmehhanismide kaudu. Tegelikult on vaja muutuda energiatõhusamaks, ettevõtjatel hajutada tarneriske, leida viise tootmise tõhustamiseks ja suurendada investeeringuid energiapakkumise kasvuks. Hinnasignaalid annavad vajalikud ajendi turule nende teemadega tegelemiseks. Laiaulatuslike ja kõiki osapooli hõlmavate toetuste puudus on ka see, et riigi sekkumine muudab ostjad ja müüjad laisemaks, et turuajendite teel hinnasurveid leevendada.

Küll ei tohi jätta tähelepanuta, et kõrge hinnakasv mõjutab kõige rohkem just madalama sissetulekuga inimesi, kuna nende kokkuhoiuvõimalused on piiratud ning toidu- ja energiahindade tõus lööb neid veelgi valusamalt, kui keskmise hinnatõusu number näitab.

Vaesusriski ja sotsiaalse tõrjutuse vähendamine on teemad, millele tuleb hinnataseme kiire tõusu perioodil rohkem tähelepanu pöörata. See võimaldab leevendada ostujõu langust just neile, kes sellega kõige suuremas hädas on, ning teiseks on selline lähenemine riigile jõukohane. Laiapõhjaline globaalse hinnatõusu kompenseerimine kõikidele ettevõtetele ja majapidamistele käib riigile paraku üle jõu, sihitult abivajajaid toetada on aga võimalik.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid