Nagu paljud kaasmaalased, oli ka Valentina Knõsh sunnitud lastega sõjaõuduste eest Ukrainast põgenema. Hoolimata pikast teekonnast ja läbielamistest suunas noor naine Eestisse jõudes pilgu selgelt tulevikku ning asus siin aktiivselt tööd otsima. Kodumaal ukraina keele ja kirjanduse õpetajana töötanud Valentina leidis Eestis töö värbamisnõustajana ja aitab nüüd ise teistelgi kaasmaalastel siinsel tööjõuturul orienteeruda ning sobiva töö leida. Oma töös näeb ta, et suurimaks takistuseks Ukraina põgenike tööle asumisel on sõjapõgenike paigutamine piirkondadesse, kus pole piisavalt tööpakkumisi.

Valentina Eestisse tulemise lugu algas 7. märtsil, kui ta lahkus lastega Ukraina kodust. Kolm päeva väldanud vaevarikas teekond Poola piirini tähendas ühtviisi nii pidevat info otsimist töösolevate tanklate leidmiseks, lõpututes järjekordades ja ummikutes ootamist ning kontrollpunktide läbimist. Seda kõike saatis hirm ja teadmatus ühtaegu nii eesootava kui mahajäänu pärast.

Vastutus oma laste, kümneaastaste kaksikute Ksenia ja Svetlana ees ning tahe mitte niisama abi ootama jääda oli tema jaoks vajalikuks tõukeks Eestis kohe aktiivselt töö otsimisega alustada. “Ma ei tahtnud jääda jõude istuma ja lootma ainult toetuste peale, vaid tahtsin ise nii palju kui võimalik oma pere jaoks ära teha. Seepärast alustasin kohe lisaks muu vajaliku riiki saabumisega seotud paberimajanduse korraldamisele ka aktiivselt töövõimaluste kohta uurima,” selgitas Valentina.

Tööotsinguid alustas ta kohe Eestisse saabumise järgsel hommikul Ukraina põgenikele suunatud Facebooki gruppides. “Läksin tööpakkumisi otsima hästi avatud meelega, sest iga töö toob tulu. Kuigi esimesed kirjad tööandjatele ei toonud kohe loodetud tulemust, ei kaotanud ma lootust ning jätkasin otsimist,” rääkis Valentina oma tööotsingute algusest ning rõhutas, et järjepidev aktiivne tööotsimine ja mitte esimesest keeldumisest end heidutada laskmine on väga oluline.


Tööotsijast ühe päevaga tööpakkujaks

“Kui märkasin kuulutust, kus otsiti ukraina, vene keele ja inglise keele oskajaid, võtsin kõhklemata ühendust. Pärast kiiret sõnumite vahetamist ja telefonikõnet kutsuti mind mõni päev hiljem intervjuule. Tööintervjuul tervitasid mind sõbralikud vestluspartnerid ning pärast ettevõtte ja töövõimaluste tutvustamist näidati mulle kontorit ja tutvustati töötajatega. Kõik käis ladusalt ja lihtsalt ning nii saigi minust tööjõurendi ettevõtte Finesta töötaja ning abistan nüüd ise sama saatusega inimesi töö leidmisel,” kirjeldas Valentina teekonda, kuidas tööotsijast sai päeva lõpuks saatusekaaslaste abistaja siinsele tööjõuturule sisenemisel.

Valetina rõhutab, et hästi tähtis on olla ise aktiivne ning kuigi temaltki nõuab Eesti eluga kohanemine veel aega, siis töötamine aitab siinsete oludega kohaneda. “Saan palju tuge ja jõudu oma lastelt, lähedastelt, sugulastelt ja sõpradelt. Lisaks mulle suureks toeks sisseelamisel minu kolleegid ja Finesta juhtkond. Usaldus, sõbralik ja toetav suhtumine ning kannatlikud selgitused aitavad mul uut ametit õppida ning kohaneda Eesti ja üldiselt Euroopa töösuhete reeglitega,” rõhutas Valentina nii pere kui tööalase meeskonna toetuse tähtsust uues keskkonnas sisseelamisel.

Igapäevaselt teisi kaasmaalasi tööleidmisel nõustades näeb Valentina, et kõige keerulisemas olukorras on töö leidmisel need, kes suurematest linnadest eemale elama paigutati. “Kui esialgu paigutati sõjapõgenikud suurematesse linnadesse, siis hiljem juba kõikjale üle Eesti. Kahjuks selgus paljude jaoks üllatusena, et enamik töökohtadest on Eestis koondunud Harjumaale ja suurematesse linnadesse. Mujal on tööpakkumisi kahjuks väga vähe, aga siiski leidub variante, näiteks kaugtöö näol,” põhjendas ta ning möönis, et paljude ametikohtades puhul pole kaugtöö alati võimalik. “Usun, et kui inimesel on tugev tahe, leiab ta igas olukorras võimaluse,” kinnitas Valentina optimistlikult.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid