Kes siis ei tahaks lastele rohkem võimaldada? Aga nii nagu iga perekonna isiklikus eelarves, on ka riigieelarves piirid, mida saab ja mida ei saa lubada, kirjutab FinanceEstonia kogumispensioni töörühma juht Joel Kukemelk.

Lapsed tööl ei käi ja raha ei teeni, mistõttu peavad täiskasvanud hindama, kui suurt toetust laste eest riik vanematele maksma peaks, kui suurt taskuraha lapsed vajavad, kuidas maksta lasteaedade, koolide ning ülikoolide õpetajate ja õppejõudude palkasid, koolilõuna arveid, huviringide tasusid ja kõike muud vajalikku. Ja neid noori Eesti tulevikku kujundavaid inimesi on meil omajagu – pea iga viies eestimaalane on alaealine.

Lapsetoetus vs pensionitoetus

Ei tasu unustada, et iga viies eestimaalane on täna pensioniealine. Sarnaselt lastele ei käi ka nemad tööl ning nende sissetulek sõltub saadava pensioni(toetuse) suurusest. Erisus võrreldes lastega seisneb selles, et pensionäridel on võimalus oma sissetulekute osas endal kaasa rääkida. Oma tööea jooksul on tehtud valikuid, kui palju rahast ära tarbida ja kui palju raha investeerida ning hoida tuleviku tarbeks.

Siinkohal tuleb aga meeles pidada, et nii nagu kõik inimesed pole hambaarstid või automehaanikud, pole nad ammugi investorid. Oma tuleviku planeerimisel vajatakse riigi abi, nõu ja suunamist. Vaja on konkreetseid juhiseid, mida teha, et saada pensionieas hakkama kasinalt, rahuldavalt, hästi või väga hästi. Antavatest juhistest peavad võrdselt aru saama kõikide erialade esindajad.

Täna on tööealisel inimesel oma tuleviku pensioni suuruse üle otsustamisel suhteliselt ahtad valikud. Esiteks saab otsustada, kas koguda automaatselt iga kuu II sambas ettemääratud (2% + 4%) režiimi alusel või loobuda oma sissemaksest ja sõltuda tulevikus täielikult riigipensionist. Oma raha kasvamist II sambas on 2020. aasta pensionireformi järel otsustanud jätkata enam kui pool miljonit inimest.

Samuti saab otsustada, kas koguda lisaks ka III sambasse või mitte. Vähemalt mõne euro suuruse sissemakse on oma III samba kontole teinud Eestis 140 000 inimest, kuid suurel osal neist on sissemaksed ebaregulaarsed või väga väikesed. Seetõttu on III samba kogumaht oma 0,4 miljardi euroga II samba 4,1 miljardist kümme korda väiksem.

Siin tulebki mängu riigi roll selgitamaks inimestele, milline saab olema nende pensionipõlv ainult I sambast sõltudes, milline koos II sambaga ning millised sissemaksed III sambasse tooks märgatava erisuse tuleviku sissetulekutes. Samuti tuleks selgitada, miks pensioniea saabudes peaks ühekordse väljamakse asemel eelistama regulaarseid maksuvabasid väljamakseid fondipensioni näol.

Selleks, et pensionäridel oleks tulevikus võimalik ka hästi või väga hästi hakkama saada, tuleks juurde luua ka uusi tulevikuks säästmise ja investeerimise võimalusi. Üheks selliseks on näiteks võimalus koguda regulaarselt rohkem oma II sambasse. Samuti võimalus ettevõtjatele sarnaselt arenenud Lääne-Euroopa ja Skandinaavia riikidega teha oma töötajate eest täiendavaid sissemakseid töötaja II samba pensionifondi ehk jõustada Eestis pikalt oodatud tööandjapension.

Kui me praegu ei loo täiendavaid võimalusi inimestele ja ettevõtjatele tänaste töötajate ehk tulevaste pensionäride sissetuleku kasvatamiseks, siis juba kümne-kahekümne aasta pärast näeme Riigikogus lastetoetustega sisult sarnast tragikoomilist kemplemist riigi pensionitoetuste teemal. Nii nagu elekter ei tule niisama pistikust, ei tule ka raha puhta tahte peale lõputult pangaautomaadist.

Tööandjapension ja spordikompensatsioon

Tööandjad võitlevad Eestis teravalt tööjõu pärast. Sellises olukorras tekib küsimus, miks ei ole tööandjad hakanud tegema oma töötajate eest pensionifondi sissemakseid. Eelmisel aastal laekus tööandjate poolt tööandjapensioni vormis sissemakseid vaid 5 miljoni euro eest. Põhjuseid selle väikese numbri selgitamiseks ei pea kaugelt otsima – kui tööandja teeb täna töötaja pensionifondi sissemakse, siis maksude mõttes on see võrdsustatud palga maksmisega. Teisisõnu võtab riik pensionimakselt teistkordse pensionimaksu, mis tähendab, et tööandjal pole vahet, kas ta maksab inimesele rohkem palka või teeb sissemakse pensionifondi. Seda pensionisüsteemi tehtava sissemakse pealt võetavat pensionimaksu topeltmaksustamise olukorda peabki muutma.

Neid näiteid on meil Eestis juba küll, kus tööandjaid soodustatakse maksupoliitiliselt oma käitumist muutma parema ja tervema ühiskonna nimel. Neil hoobadel on suur jõud: näiteks hambaravihüvitis ja spordikompensatsioon suunavad inimesi oma tervise eest paremat hoolt kandma ja sellest võidab lõpuks riik. Täpselt samamoodi võidab riik stabiilsemast majanduskeskkonnast, kui pensionäride sissetulekud on tulevikus suuremad. Saja euro suurune erisoodustusmaksust vabastatud kvartaalne spordikompensatsioon on riigi jaoks maksupoliitiliselt sama mõjuga, kui luua tööandjatele võimalus kahe protsendi ulatuses töötaja palgast teha sissemakseid töötaja pensionifondi ilma selle pealt sotsiaalmaksu tasumata.

Kolme miljardi euro suurune auk riigi pensionikassas

Tänaseks on II samba süsteemist isiklikest finantsraskustest tulenevalt või antud maksuefektiivse kogumissüsteemi kasulikkusest arusaamata väljunud veidi üle 200 000 tööeas ja üle 30 000 eelpensioni ja pensionieas inimese. Rahas on see tähendanud kogumiseas olevate inimeste poolt 1,8 miljardi euro tarbimisse võtmist ja pensioniikka jõudnud inimestele 0,3 miljardi euro väljamaksmist.

Riigile on laekunud või laekumas sellest ühekordset maksutulu kokku ca 400 miljonit eurot. Lisaks hakkab iga-aastaselt II samba süsteemist väljunute arvelt riigieelarvesse täiendavalt laekuma ca 150+ miljonit eurot maksutulu. Kui ma paar aastat tagasi antud pensionireformi kavandamise ajal rääkisin „riigi korraldatavast miljardiröövist“, siis tänaseks on pool sellest numbrist täis tehtud.

Ebaõnnestunud pensionireformi tulemusena on Eesti pensionisüsteem veelgi enam alarahastatud. Demograafilised trendid võimendavad pensioni probleemi veelgi ning avaliku sektori ajas muutuv pensioniteemaline kommunikatsioon tekitab inimestes segadust õigete otsuste tegemisel. Inimesed lihtsalt ei tea, kuidas õigesti käituda.

Millegipärast ei taha keegi rääkida ka sellest, et viimase 20 aastaga on riiklikusse pensionikassasse tekkinud üle kolme miljardi euro suurune auk. Selle taustal on teada ka see, et Eesti pensionid on suhtena keskmisse palka ühed Euroopa Liidu väikseimad ja eestlaste pensionil viibimise aeg suhtena töötatud aastate arvu üks lühemaid. Samuti teame me kõik, et meie elanikkond on vananemas. Tuleviku pensionäride nõudmised sissetuleku osas saavad olema oluliselt suuremad kui tänastel pensionäridel ning ületavad sama pensionisüsteemiga jätkamisel riigi võimalusi. Kui riigi enda võimekus I samba pensionitoetuste tõstmise osas saab tulevikus olema väga tagasihoidlik, siis tuleb luua vastavad võimalused ja mõjuhoovad, et täiendav raha kogumispensioni süsteemi tuleks juba täna töötajatelt ja tööandjatelt. Nii nagu arenenud maailma riikides see kombeks on.

Siinkohal ongi paslik küsida, kui palju II samba lõhkumisega riigile kaasnenud täiendavast maksulaekumisest on tänaseks investeeritud tagasi tuleviku pensionite kasvatamisse? Eesti pensionisüsteemi tugevdaks näiteks II sambasse täiendava vabatahtliku sissemakse võimaluse loomine, tööandjapensioni käimatõmbamine, fondipensioni populariseerimine väljamaksefaasis, III samba sissemakse lae tõstmine ja indekseerimine ning kodu ostmisel pensioniosakute pantimise võimaluse loomine. Pensionisüsteemi tugevdamiseks ja eestlaste pensionivaesuse riski vähendamiseks saab teha tegelikult palju samme. Pensionipeo järgne peavalu vajab leevendust. Valimised on tulemas. Kes ära teeb?

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid