Olime harjunud negatiivse euriboriga elama alates 2015. aasta sügisest. Laenusaajale tähendas see, et pangad võrdsustasid negatiivse euribori nulliga, teisisõnu maksid inimesed euriboriga seotud kodulaenude eest vaid intressimarginaali. Vanemate, 2000-ndate aastate esimeses pooles sõlmitud kodulaenu lepingute puhul, kus euribor ei olnud nulliga võrdsustatud, läks veelgi paremini: viimasel paaril aastal tuli neil maksta vaid nulli lähedast intressi või puudus intress sootuks.

Kuidas mõjutab euribori tõus laenumakseid nüüd ja kas muretsemiseks on põhjust?

Kodulaenu intress koosneb tavapäraselt intressimarginaalist ja kuue kuu euriborist, mis tähendab, et iga kuue kuu tagant võib intressimäär muutuda ja mõjutada laenumakse suurust. Näiteks 100 000 eurose ja 30 aastase laenu korral tähendaks euribori tõus 0,01% võrra kuumakse suurenemist umbes 50 sendi võrra. Kui euribor tõuseb 1,00% võrra, siis suureneks sama laenu kuumakse ligi 50 eurot.

Kindlustamaks, et laenuvõtjad euribori tõusuga päriselt hakkama saavad ja end nii-öelda lõhki ei laena, on pangad juba alates 2009. aastast pidanud arvestama kodulaene väljastades reegliga, et kliendi kõigi finantskohustuste kuumaksed ei tohi ületada 50% tema neto sissetulekutest. Seda arvestust tehes on pankadel olnud kohustus arvesse võtta ka 6-protsendilist stressi intressimäära, mis on oluliselt suurem kui lepinguline intress. Näiteks kui laenuvõtja netosissetulek on 1300 eurot, siis tema igakuised laenumaksed ei tohi ületada 650 eurot ka siis, kui kodulaenu eest makstav intress tõuseks 6%-ni. Seega on pangad kodulaene väljastades kliendi jaoks läbi kalkuleeritud ka intressitõusu musta stsenaariumi.

Kui me vaatame ajas tagasi, siis näeme, et euribor hakkas ühtlaselt tõusma 2005. aastal ja jõudis oma seni kõrgeimale tasemele 5,448% juurde 9. oktoobril 2008. Sellele järgnes eelmise finantskriisi alguses kiire ja järsk kukkumine ning juba pool aastat hiljem jõudis kuue kuu euribor 1% tasemele. Sealt edasi kestis langus ja viimased seitse aastat püsimine miinuspoolel. Euribori muutumist saab jälgida veebilehel euribor-rates.eu.

Seega ei ole euribori üles-alla liikumine midagi erakordset, kuid värsketele kodulaenu võtjatele võib selle tõus olla uudne kogemus ning tekitada mõningast ärevust. Sellises olukorras võib arusaadavalt tekkida soov kodulaenu intress fikseerida, et vähendada määramatusest tingitud ebakindlust. Ka näiteks elektri- ja gaasilepingute puhul soovitakse hindu fikseerida kindlustunde tagamiseks. Ent enne kodulaenu intressi fikseerimise otsustamist peaks igaüks hoolikalt läbi kaaluma, kas see on ka päriselt kasulik ning vajadusel pidama nõu oma isikliku laenuhalduriga.

Nimelt võimaldavad pangad kodulaenu intressi fikseerida erinevateks perioodideks, enamasti tehakse seda viieks aastaks. Tuleb aga arvestada, et fikseerimisel on oma hind. See tähendab, et tavapärasele kodulaenuintressile ehk riskimarginaalile lisatakse ka intressi fikseerimise marginaal, mis jälgib euribori tulevikuprognoosi. Näiteks 15.06.2022 oli Bloombergi infosüsteemis indikeeritud 5 aasta intressi fikseerimise marginaal ehk swap’i (IRS) hind 2,21%. Kui arvestada, et kodulaenu riskimarginaal on 1,9% ja fikseerimise kulu 2,21%, siis tuleb 5 aasta jooksul laenu eest maksta intressi 4,11% aastas.

Kui soovitakse fikseerida olemasoleva kodulaenu intress, siis arvestab pank ka lepingu muudatuse tasu, mis on enamasti 0,5–1,5% laenujäägist ehk 100 000-eurose laenujäägi puhul 500–1500 eurot.

Lisaks tuleb arvestada, et kui klient soovib fikseeritud intressi perioodil laenu ennetähtaegselt tagastada, tuleb selle ees tasuda ka tagastamise tasu vähemalt 1% tagastatavalt summalt. See on fikseeritud intressiga laenu ennetähtaegse tagastamise seadusjärgne tasu.

Kui pere on valmis selleks, et intressi fikseerimisel tuleb kokkuvõttes maksta suuremaid kulusid, kuid vastutasuks on laenu kuumakse viieks aastaks ette teada ja see tagab unerahu, tasub intressi fikseerimist kaaluda. Kui aga pere eelarve võimaldab suuremat kuumakse kõikumist, ei ole liigseks muretsemiseks põhjust.

Kasuta ka Delfi Ärilehe euribori kalkulaatorit, et enda seisu kontrollida: