Viimastel nädalatel on ühiskonnas üheks kõige enam meeli erutavaks teemaks olnud rekordkõrged kütusehinnad. Kahetsusväärselt on poliitikud asunud lahenduste otsimise asemel avalikkust eksitama ja reaalselt otsustamise asemel kütusesektorist patuoinast tegema. Päriselu on aga poliitikute välja käidud seisukohtadest välja kaugel. Iga päevaga, mil otsused viibivad, kaotavad Eesti inimesed arvestatava osa oma sissetulekust ELi tipus olevatest kütusemaksudest tulenevate rekordiliste kütusehindade tõttu.

„Naaberriikide näited ei pea paika“

Kui sotsiaalmeedialõimedes ja kommentaariumides on tavapärane kodumaise kütusesektori süüdistamine kartellikokkuleppes, siis nüüd on selline absurdne ja ilma igasuguse aluseta žargoon jõudnud ka poliitikute seisukohtadesse. Konkurentsiamet on alles hiljuti avalikult hinnanud, et pole mitte mingisugust alust kahtlustada kodumaist kütuseturgu kokkulepitud hinnakujunduses. Andmed näitavad, et jutud Eesti kütusesektori kõrgematest marginaalidest naabritega võrreldes on lihtsalt luulud. Tagatipuks ei pea absoluutselt paika ka poliitikute näited naaberriikidest, kus väidetavalt aktsiisilangetuse varjus on kütusesektor oma marginaale tõstnud. Nii Eestis kui ka teistes riikides on ajalooliselt aktsiislangetused jõudnud koheselt müügihindadesse. Kütusesektori vaba konkurentsi kahtluse alla panemine on klassikaline avalikkuse eksitamine, et enda kaelast otsustamise koorem ära veeretada.

Teiseks tavapäraseks võtteks, et pareerida otsust aktsiisi langetamiseks, on selle eelarvemõjule rõhumine. Jah, loomulikult vähenevad riigi tulud aktsiisilaekumistest, kuid praegu on valitsus eelarvemõju juures esitanud ainult endale sobivat narratiivi. Avalikkus peaks teadma ka seda, et arvestades selle aasta rekordhindu laekub juba puhtalt sama kütusekoguse ostmiselt riigieelarvesse kokku üle 30 miljoni euro rohkem käibemaksu, kui selle aasta riigieelarvet koostades esiti prognoositi. Mootoribensiini aktsiisi viimine ELi miinimumini viib riigieelarvest umbes 35 miljonit eurot. Aga need miljonid jäävad Eesti inimestele kätte ja jõuavad teise ringi tarbimise läbi taas riigieelarvesse. Seega ei pea lihtsalt paika jutt, et käesoleva aasta riigieelarve läheb aktsiisilangetuse korral kroonilisse defitsiiti. Kütuselt laekub täpselt sama palju, kui seda ette nähti eelmisel aastal riigieelarvet koostades.

„Oleme näinud, mis juhtub Eestis, kui kütus maksab Lätis rohkem“

Kurbnaljakas on meie riigijuhtide pidev rõhumine analüüsimise vajadusele. Näiteks hiljutine Läti biokütuse segamise nõude kaotamise plaan oli teada vähemalt kuu aega. Seega kuu aega oleks olnud riigil võimalik mõelda, et kuidas see mõjutab meie majanduse konkurentsivõimet ja mida tuleks vastukäiguna teha. Oleme näinud, mis juhtub, kui Eestis maksab kütus rohkem kui Lätis – maksud sõidavad lõunapiiri taha ja Läti veoautod veavad Eesti masinate asemel meie maanteedel kodumaist kaupa laiali. Räägime suurusjärgust 15 miljonit eurot aastas, mis aktsiisilaekumistena Läti riigieelarvesse jalutab. Samuti kaotame üle 200 miljoni euro väliskaubandustulu, mida meie veoettevõtted konkurentsivõimetu maksukeskkonna tõttu naaberriikide konkurentidele kaotavad.

Eesti poliitikud näitavad järjekindlalt, et kütusepoliitikas ollakse valmis ikka ja jälle sama reha otsa astuma. Kahjuks saavad varrega vastu pead meie inimesed, ettevõtted ja ka riigieelarve laekumised. Täna oleks veel võimalik vältida muhu tekkimist otsaette aga see eeldab valitsuselt riigimehelikku otsustusjulgust ja avalikkuse eksitamise lõpetamist.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid