Kui rääkida hüdrograafiast, siis paljudel inimestel assotsieerub see sõna veega, kuid vähesed teadvustavad hüdrograafia tähtust inimkonnale globaalselt. Eelmisel aastal tähistas Rahvusvaheline Hüdrograafiaorganisatsioon IHO saja aasta juubelit ning sellega seoses räägiti palju ka hüdrograafia tähtsusest, kuid vaatamata kiirele tehnilisele arengule on meie teadmised ookeanidest ja selle põhjast väga piiratud. Praeguseks on mõõdistatud piisava resolutsiooniga* vähem kui 21% kogu maailmamerest. Võrdluseks oli näiteks Marsist juba 2001. aastal valmistatud topograafiline kaart, mille andmete madalam resolutsioon on planeedi poolustel 230 x 230 m.

Hüdrograafia peamine eesmärk on tagada ohutu navigeerimine ja seda tehakse läbi merepõhja mõõdistamise, navigatsiooniliste kaartide valmistamise, laevateede projekteerimise jne. Lisaks toetab hüdrograafia peaaegu kõiki muid merega seotud tegevusi, sealhulgas mereressursside kasutamine, keskkonnakaitse, merepiiride piiritlemine, riigi mereala ruumi planeerimine, merekaitse ja -julgeolek, hüdroloogiline modelleerimine, rannikualade haldamine, turism, mereuuringud, mereveondus ja logistika jne.

Hüdrograafia tähtsusest avamere tuuleparkide planeerimisel räägib TalTechi Eesti Mereakadeemia veeteede haldamise ja ohutuse programmijuht dr Inga Zaitseva-Pärnaste.

Milliseid hüdrograafilisi uuringuid peab läbi viima, et kindlaks teha, kas meretuuleparki võiks planeeritavasse kohta ehitada?

Hüdrograafilistest uuringutest rääkides mõeldakse peamiselt merepõhja mõõdistusi. Meretuuleparkide planeerimisel tehakse merepõhja mõõdistused enne projekti algust, et saada informatsiooni merepõhja reljeefist (batümeetriast), merepõhjas olevatest objektidest, merepõhja setete iseloomust. Need mõõdistused erinevad tavaliselt plaanilistest merepõhjamõõdistustest, mida üldjuhul teevad kohalikud ametid. Samas batümeetrilised mõõdistused on aluseks teistele vajalikele uuringutele, mida meretuuleparkide planeerimisel tavaliselt tehakse, näiteks lainetuse modelleerimine, merepõhja setete dünaamika jne.

Kui me mõtleme hüdrograafia all kõiki tegevusi, mis tagavad ohutu laevaliikluse, siis peab meretuuleparkide planeerimisel tegema navigatsiooniriski analüüsi, et hinnata, kuidas planeeritud meretuulikud võivad antud piirkonnas laevaliiklust mõjutada.

Kas on mingid konkreetsed hüdrograafilised piirangud, mille ilmnedes saavad spetsialistid kohe öelda, et siia merealale avamere tuuleparki ehitada ei saa?

Nii kategooriliselt öelda ei saa, kõike vaadatakse juhtumipõhiselt. Erinevad tehnoloogiad võimaldavad paigaldada meretuulikuid konkreetsetest tingimustest lähtudes. Potentsiaalset meretuulepargi ala planeerides võetakse arvesse majanduslikke, sotsiaalseid ning keskkonnakaitse aspekte.

Kui kaua hüdrograafilised uuringud aega võtavad?

Kõik sõltub projekti suurusest. Kui me räägime merepõhja mõõdistustest, siis esimene samm on hüdrograafilised mõõdistused, et muu hulgas tuvastada merepõhjas olevaid objekte. Neile võib järgneda allveerobotite ja tuukrite töö, et saada rohkem infot leitud objektist või merepõhja iseloomust. Näiteks Läänemere põhjas on palju lõhkeohtlikke objekte, mis jäid Teisest maailmasõjast. Enne ehitustöid need lõhkeobjektid kindlasti likvideeritakse.

Kui merepõhi, kuhu planeeritakse meretuuleparki, on juba mõõdistatud, merekaardid on tehtud, siis mida on hüdrograafidel veel uurida?

Isegi kui planeeritud ala on eelnevalt mõõdistatud näiteks riigi vastava ameti poolt, mõõdistab projekti tegija reeglina ala uuesti. Nagu mainisin, on need mõõdistused detailsemad ning võivad sisaldada palju rohkem uuringuid kui tavalised plaanilised mereala mõõdistused. Navigatsiooniliste kaartide teadmistest merepõhjast ei piisa kindlasti projekti tegevuste läbiviimiseks, kuna sügavusandmete resolutsioon kaartidel on liiga madal.

Kas selliseid uuringuid võivad teostada kõik veeteede haldamise eriala lõpetanud või on vaja lisaks kompetentsi teistes valdkondades?

Veeteede haldamise ja ohutuse korraldamise lõpetanud tudeng saab piisavalt teadmisi ja kompetentsi, et viia läbi hüdrograafilisi mõõdistusi, kasutades erinevaid mõõdistusseadmeid. Kui aga jutt on konkreetsest spetsiifilisest mõõdistusseadmest (näiteks Echoscope 3D Sonar), siis kindlasti peab veeteede eriala lõpetajal olema lisaks läbitud vastav koolitus.

Tavaliselt alustab veeteede eriala lõpetaja oma karjääri nooremhüdrograafina ning saab vajalikud kompetentsid kogemustega. Kui rääkida hüdrograafide kutsetasemetest, siis Rahvusvaheline Hüdrograafiaorganisatsioon arendab kahte hüdrograafia kompetentsi taset: kategooria A ja kategooria B. B-kategooria tähendab, et hüdrograafil on tugevad praktilised teadmised hüdrograafiast ning piisavad hüdrograafina ettevõttes töötamiseks. A-kategooria annab praktilistele teadmistele lisaks ka tugeva teoreetilise põhja.

Kui rääkida merekartograafide kutsestandarditest, siis neil on oma süsteem, sarnane hüdrograafide omaga. Hetkel ei saa „Veeteede haldamise ja ohutuse“ eriala lõpetajad kutsestandardile vastavat kategooriat, kuid vaatamata sellele töötavad meie vilistlased edukalt nii Eestis kui ka välismaal. Tulevikus on meil plaanis saada õppekavale Rahvusvahelise Hüdrograafiaorganisatsiooni akrediteering.

* Nt sügavuse 1–1500 m puhul arvestatakse piisavaks andmete resolutsiooniks 100 х 100 m, 1500–3000 m puhul on see 200 х 200 m, 3000–5750 m (need sügavused moodustavad peaaegu 73% maailma merepõhjast) puhul aga 400 х 400 m.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid