Pilguheit ajalukku: nii pandi alus Eesti esimesele äriinglite võrgustikule

Eesti Äriinglite Assotsiatsioon ehk EstBAN sai alguse ajal, mil investeerimismaastik oli lapsekingades, investeerimislepingud pehmelt öeldes loomingulised ning laualt jooksid läbi suurepärased investeerimisvõimalused, meenutasid mitmed asutajaliikmed ligi kümnenditagust aega.

„Minu telefoni peal on EstBANi kleepekas. See ilmestab, et see network (võrgustik - toim) on üks tähtsamaid networke minu elus,“ ütles ettevõtja ja üks EstBANi 25st asutajaliikmest Jaak Ennuste. „Kuni viimase ajani on EstBAN olnud ingelinvesteerimise networki osas ainuke võimalik ja see on olnud ülitähtis.“

Tänaseks üle 250 liikmega organisatsioon sai alguse 2012. aasta lõpus, mil sõna „ingelinvestor“ üle nalja heideti ning investeerimismaastik lapsekingades oli, meenutas EstBANi kaasasutaja ja pikaaegne president Ivar Siimar. „Kohalike fondide poole pealt tuul ulus ja varasema faasi investoreid oli käputäis,“ ütles Siimar, keda tuuakse välja kui võrgustiku peamist vedajat algusajal.

„Ei saa öelda, et investeeringuid ei oleks enne meid tehtud, aga organiseeritud kujul seda kindlasti ei olnud,“ nentis ta. Kohalikke fonde oli toona kolm: erakapitalifond BaltCap, kes tegi hilisema faasi investeeringuid, Skype’i asutajate investeerimisfirma Ambient Sound Investments ja paar aastat varem üles seatud Arengufond.

Kui sa läksid Silicon Valleys investeerimisüritusele ja ütlesid, et sa oled Eestist, siis see andis sulle plusspunkte. Kui sa oleksid teinud seda sajandi alguses, siis pigem oleks tegemist olnud miinuspunktidega

Eesti maine oli hea ning välismaa riskikapitalifondid olid valmis siinsetele ettevõtetele raha andma, meenutas EstBANi asutajate hulgas olnud ettevõtja Andrei Korobeinik. „Kui sa läksid Silicon Valleys investeerimisüritusele ja ütlesid, et sa oled Eestist, siis see andis sulle plusspunkte. Kui sa oleksid teinud seda sajandi alguses, siis pigem oleks tegemist olnud miinuspunktidega,“ ütles Korobeinik. Mainele aitasid kaasa edukad ettevõtted nagu Skype ning Eesti riik ise.

Loominguliste lepingute aeg

Kuigi ingelinvesteeringuid tehti ka enne EstBANi, siis lepingute tingimused olid Korobeiniku sõnul mõne puhul heast praktikast kaugel, näiteks firma asutaja oli investeeringute käendajaks. „Kuigi ka praegu võivad mõned asjad tunduda investorite poole kaldu, siis toona oli lähenemine väga loominguline,“ märkis ta ja lisas, et praegu on kompetents toonasega võrreldes oluliselt kõrgem.

EstBANi algusaegadel jättis oluliselt soovida raha soovivate iduettevõtete tase, märkis ettevõtja Jaak Ennuste, kes toona ettevõtete taotluseid läbi vaatas. „Pooled ettevõtetest olid lihtsalt kullakaevajad või petised, kes mõtlesid, et kuskil on rikkad inimesed, kes annavad niisama raha. Ja ülejäänud poolest 80% olid totaalselt ette valmistamata. Neil oli küll mingi idee ja nad tahtsid midagi teha, aga olid täiesti ette valmistamata,“ meenutas Ennuste.

Väiksem konkurents tähendas samas, et laualt käisid läbi ka tõeliselt head diilid, kuid nende tol hetkel äratundmine oli EstBANi asutajaliikme ja investori Marek Kiisa sõnul teine lugu. „Investeerimismaailmas on selle nimi must raamat - kuhu sa paned kirja kõik diilid, kuhu sa ei ole investeerinud, aga kuhu sa oleks pidanud investeerima, sest neil on pööraselt hästi läinud.“

Pooled ettevõtetest olid lihtsalt kullakaevajad või petised, kes mõtlesid, et kuskil on rikkad inimesed, kes annavad niisama raha

Võrgustiku esimesed ühised sündikaadid tehti Korobeiniku sõnul tugeva juhtinvestoriga, kellega teised kaasa tulid. Summad ei olnud väga suured ning pigem oli aastas jutt miljonitest kui kümnetest miljonitest kaasatud eurodest. „See oli ökosüsteemi jaoks hästi oluline panus,“ märkis Korobeinik.

Suurem tehinguvoog ja ühised investeeringud

Siimari sõnul lahendas EstBAN peamiselt kahte probleemi: ligipääs nö dealflow’le ehk tehinguvoole ja kaasinvestorite puudus.

„Kui sa tahad ses [iduinvesteeringute] valdkonnas tegutseda, siis sa pead teadma, mis turul toimub ja kes raha kaasab. Igal ühel meist olid oma kanalid, aga tundus, et oleks mõistlik seda jagada ja hallata,“ kirjeldas Siimar ühte kitsaskohta.

Lahendada aitas see omakorda teist: ühisinvesteeringute puudumist. „Tihtipeale ühe või pundi investorite rahast ei jätkunud, et ettevõte saaks kasvada järgmisele tasemele. Selle jaoks oli vaja rohkem inimesi, kes õpiks üksteist tundma, usaldama ja kes teeks koos investeeringuid,“ rääkis Siimar.

Korobeiniku sõnul oli investeerimisvalmidus inimestel olemas, kuid üksi oli iduinvesteeringute tegemine keerukam ja riskantsem. 100 000 eurot sai tema sõnul parimal juhul paigutada kahte idufirmasse, aga suure tõenäosusega võisid mõlemad ebaõnnestuda.

„Üks hea näide on edukas ettevõtja Raivo Hein, kes pärast oma, ma arvan esimest ja ainsat investeeringut, idufirmasse United Dogs and Cats ütles, et internetiga ta enam kunagi mingit pistmist teha ei taha,“ meenutas Korobeinik. Mis juhtus kasside ja koerte jaoks mõeldud Facebookiga saab pikemalt lugeda siit.

„Kui investeerimiseks on mõeldud väiksemad summad, siis ongi mõistlik teha seda koos ja seda võrgustikku toona ei olnud. Inimesed olid, kuid investeeriti iseseisvalt ja eraldi, mahud ei olnud väga suured ja see kindlasti pidurdas sektori arengut,“ märkis Korobeinik.

„Ma nägin, et paljud minu tuttavad jäävad valdkonnast kõrvale, kuigi nad tegelikult tahaksid osaleda. Mitte isegi raha pärast vaid sisenemisbarjäär oli väga kõrge. Minu peamine eesmärk oligi seda barjääri allapoole tuua ja see kindlasti õnnestus,“ lisas ta.

Kitsaskohaks võrgustiku rahastamine

Samal ajal vajas organisatsioon igapäevast juhtimist, tekkisid reisikulud ning rahastuse otsimine jäi suuresti Siimari ülesandeks.

Esimestel aastatel tuli appi EAS. „Kokkulepe oli, et nad toetavad meid kaks aastat ja kui selle aja jooksul pole see käima läinud, siis järelikult EstBANi vaja pole. See oli meie statement EASiga ja sellega nad olid nõus,“ rääkis Siimar. Siis leiti toetajateks mitmeid ettevõtteid, kellest enamus on seda siiani. „Need olid alati töövõidud, kui saime kelleltki allkirja ja aastas paar tuhat eurot toetust,“ meenutas Siimar.

Algselt lepiti kokku, et igal aastal vahetatakse assotsiatsiooni juhatusest pool välja ning valitakse uus juhataja. „Samamoodi leppisime kokku, et ka president ei ole üle kahe aasta. Ise ma olin küll päris alguses viis aastat… keegi teine ei viitsinud sellega tegeleda,“ nentis Siimar.

„See eeldab reisimist, käiakse erinevatel sümpoosiomitel, seminaridel, osaletakse paneelides - see on päris suur koormus ja ei ole mõistlik eeldada, et keegi seda pikalt suure kire ja armastusega teeb,“ märkis ta. Pideva presidendivahetuse taga oli ka soov, et EstBAN ei muutuks kellegi omaks.

„On ju palju näiteid, kus inimesed ei lase oma toolidest lahti ja on tore, et me oleme alati leidnud uued entusiastid, kes on võtnud suuna ühele või teisele poole olenevalt sellest, kes organisatsiooni juhib,“ märkis Siimar.

Lotoga tegu ei ole

Marek Kiisa sõnul korrati esimesest päevast peale mantrat, et ingelinvesteerimise näol ei ole tegu loto mängimisega, et investeerid kogu oma raha ära ja loodad sajakordset tootlust. „Vaid pigem, et see on teadlik tegevus ja sa oled põhimõtteliselt valmis seda raha kaotama, sest kõigist idudest ei saa suured ja ägedad Bolt'id, Wise’id ja Grabcadid,“ ütles Kiisa.

EstBANi loomisloo mõte oli tema sõnul koolitada ingelinvesteeringuid tegevate Eesti ettevõtjate seltskonda. „Et oma kümne protsendi vaba raha kõrvale paned ka kõik oma oskused ja võrgustiku.“

Hea õppimiskurv on see Kiisa sõnul olnud kõigile organisatsiooni liikmetele ja tulemused on silmnähtavad. „Eestil on täna kümme ükssarvikut ja eks nad kõik on mingitmoodi sellest kogukonnast mõjutatud olnud. EstBAN on ka väiksemate seed ja pre-seed fondide alguslugude juures olnud. See ongi kogukonna ülesehitamisel olnud üks väga tähtis ühine nimetaja,“ ütles Kiisa. Suunanäitajaks oldi tema sõnul ka Lätile ja Leedule ja mingitmoodi ka Norrale.

Peamiseks väärtuseks koos õppimine

Algusaastate võlu peitus Ivar Siimari sõnul koos õppimises, arutamises ja protsesside tekitamises, mida ta peab tehinguvoo suurusest tähtsamakski. EASi ja Arengufondi toel käis töötubades inimesi ka mujalt, kus investeerimissektor oli Eestist mõned aastad ees.

Viis aastat tagasi ma tundsin absoluutselt igat liiget ja praegu on mul jube hea meel, et ma ei tunne paljusid

EstBANi alustamisel päris jalgratast leiutada ei tulnud, sest kasutada sai Soome ingelinvestorite võrgustiku FiBAN kogemust. „Kogu ülesehituse tegime võrdlemisi sarnaselt,“ märkis Siimar.

„Seal tekkisid ka grupid seltsimehi, kes olid juba mõne tehingu teinud ja hakkasid koos arutama, rohkem läbi käima ja sealt tekkis ka 4-5-6 VC fondi, mis täna olemas on,“ rääkis Siimar. Ükssarvikud ja edukad ettevõtted on tema sõnul toonud turule sadu jõukaid inimesi ning osa nende teenitud rahast jõuab turule investeeringuna omakorda tagasi.

„Võibolla ma eksin, aga see on olnud mõnus areng ja edulood annavad inimestele kindlust, et äkki prooviks ka,“ ütles Siimar.

Kui veel viis aastat tagasi tundis Siimar igat EstBANi liiget, siis praegu on tal hea meel, et paljusid ta enam ei tunne. „Kuna ma tundsin enamust, siis järelikult olin nad kuidagi sinna ise toonud,“ märkis ta. Nüüd on tal uute kontaktide võimalus.

20. oktoobril toimuv EstBAN10 Angel Summit on korraldatud koostöös Delfi Ärilehega.