„Loen endise peaministri Andrus Ansipi mõttekäiku ja ei tea, kas nutta või naerda. Reformierakond valitses Eesti riiki 17 aastat järjest (1999–2016) ning oleks meid kohe-kohe viinud viie jõukama Euroopa riigi hulka, kui ainult teised poleks vahepeal võimule saanud. Reformierakonna järjestikused valitsused seadsid tõesti eelarvetasakaalu peamiseks edu mõõdupuuks, kuid pelgalt kärpides pole veel ükski riik jõukaks saanud. Oma poliitika imetlemise varjus ignoreeriti paraku pea kõiki riigi ees seisvaid pikaajalisi väljakutseid tervise- ja sotsiaalvaldkonnast, haridusest ja siseturvalisusest kuni rahvastiku- ja regionaalpoliitikani.

Alles Jüri Ratase valitsused astusid reaalseid samme ühiskondliku ebavõrdsuse vähendamiseks läbi maksureformi, tervishoiuvaldkonna rahastuskriisi lahendamiseks, eakate toimetuleku tõstmiseks erakorraliste pensionitõusude toel, maaelu toetamiseks ja kohalike omavalitsuste võimestamiseks nende tulubaasi taastamise teel. Samuti suurendasime riigikaitse investeeringuid ning tõstsime teadus- ja arendustegevuse rahastamise viimaks kauaoodatud 1% tasemeni SKPst. Sildistada kõiki neid vältimatult vajalikke rahaeraldisi „laristamiseks“ on pehmelt öeldes eksitav.

Tegelikult oleks aus viimaks lõpetada avalikkuse petmine jutuga, justkui oleks võimalik saavutada põhjamaine heaolu ja elatustase senise õhukese riigi poliitikaga, kus uppuja päästmine on uppuja enda asi. Väärtustades eelarvetasakaalu ja jõukaid soosivat maksupoliitikat kõrgemalt kui inimeste reaalset toimetulekut ning riiklikult oluliste teenuste kättesaadavust, pole meil lootustki Põhjamaade tasemele jõuda. Ei viieteist ega viiekümne aastaga.“