Vast valminud uuring kirjeldab COVID-19 kriisi mõju Eesti majandusele ja enim haavatavatele ühiskonnagruppidele. Kinnitust leidis, et majandusvaldkondadest tabas kriis kõige raskemalt reisikorraldust, majutust ja toitlustust ning spordi- ja vabaajategevusi, kus käive langes kriisi esimesel kahel kuul aastatagusega võrreldes poole võrra või rohkemgi.
Samas aga õnnestus näiteks farmaatsiatööstusel oma tegevusmahte samal perioodil poolteist korda suurendada. Kokku oli selliseid tegevusalasid, kus müügimahud kriisi esimeses laines kasvasid, 11. Kriisi mõju oli eriti raske ettevõtetele, mille ajutine sulgemine on väga kulukas (näiteks hotellid) ja likviidsus väike (näiteks ettevõtted, mis olid just teinud suure investeeringu).
Projekti konsortsiumi kaasjuhi Janno Järve sõnul ei toonud kriisi algusfaas kaasa töötajate märkimisväärset liikumist madalat lisandväärtust tootvatest sektoritest kõrgema lisandväärtusega sektoritesse. „Edukamad sektorid saavutasid kasvu eelkõige tänu tööviljakuse tõusule, mitte lisandunud tööjõule. Inimesed püsisid kriisi ajal suurema tõenäosusega samal töökohal ja liikusid teistesse ettevõtetesse nii sektorisiseselt kui sektoriüleselt märksa vähem kui kriisile eelnevatel perioodidel,“ ütles ta.
Vanemad inimesed kohanesid kriisiga hästi
Koroonakriisil oli peale majanduse laiaulatuslik mõju ka vaimsele tervisele. Enam kui pooled 15–24aastastest noortest ütlesid teadlastele, et neil esineb depressiooni või teisi meeleoluhäireid. Selle põhjuseks tuuakse uuringus välja koolide, huviringide ja meelelahutusasutuste sulgemisest tulenev suhtlemisvaegus. Noorte jaoks on suhtlemisel kriitiliselt tähtis roll vaimse tervise hoidmisel, tervikliku minapildi kujunemisel ja iseseisvaks täiskasvanuks saamisel.
Pandeemia ja hirm haigestumise ees, aga ka viiruse leviku ohjamiseks kehtestatud piirangud tõid kaasa suure elumuutuse puuetega inimestele. Eriti suur oli pandeemia negatiivne mõju vaimsele tervisele psühhiaatrilise erivajadusega inimeste seas. Nende ligipääs infole, teenustele ja kaupadele halvenes kordi. Liikumis- ja kõnepuudega inimestele oli probleemseim üleminek üleüldisele digitaalsele suhtlusele. Vähenes ka juurdepääs rehabilitatsiooniteenustele, mis ei olnud paljude jaoks mitte lihtsalt ühe teenuse peatumine, vaid koos teenusega kadus ka inimeste vaimsele tervisele oluline sotsialiseerumise võimalus.
Mõnevõrra ootamatult ilmes uuringust, et iseseisvat elu elavad vanemaealised kohanesid pandeemiaga pigem hästi. Nad olid teadlikud piirangutest ning mõistsid nii piirangute kui vaktsineerimise vajalikkust. Raskest perioodist teadlikku ülesaamist seletatakse selle elanike grupi Nõukogude Liidu perioodi kogemusega. Ehkki hirm COVID-19sse haigestumise ees oli vanemaealiste seas suur, kogesid nad keskmisest vähem vaimset kurnatust, depressiooni ja stressi.
Soolise võrdsuse vaates pani eriolukord ja inimeste kodudesse sulgemine naiste õlule suurema koormuse laste ja teiste abi vajavate lähedaste hooldamisel, seda eriti arvestades tõrkeid hoiuteenuste toimimises.
Valitsust kiidetakse ja laidetakse
Valitsusepoolsed koroonakriisi leevendusmeetmed ja tegevus laiemalt on uuringus osalejate arvates samal ajal nii kiidusõnu kui kriitikat väärt. Töötukassa kaudu käivitatud töötasutoetus oli ettevõtjate hinnangul väärtuslik tugi ning hoidis sissetulekute jaotuse ühiskonnas võrdsemana. Olulisem puudujääk pea kõigi vastajate arvates oli kriisikommunikatsioon. Noortepoliitika miinusena toodi välja, et erinevalt paljudest teistest OECD riikidest ei rakendatud meil just noortele mõeldud tööturu- ega finantsmeetmeid pandeemia mõju leevendamiseks.
Uuringu tellis ja seda rahastas Eesti Teadusagentuur Euroopa Regionaalarengu Fondist toetatava programmi „Valdkondliku teadus- ja arendustegevuse tugevdamine“ (RITA) tegevuse 1 „Strateegilise TA tegevuse toetamine“ kaudu. Uuring valmis Eesti vabariigi rahandusministeeriumi, sotsiaalministeeriumi ning majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi eesmärkide elluviimiseks.
Uuringu läbiviijad olid Tartu ülikool, SA Poliitikauuringute Keskus Praxis, Eesti Rakendusuuringute Keskus CentAR OÜ.
