Tarmo Lauringu sõnul on kõige jõhkramalt tõstnud kasumimarginaali kallimad poeketid ning vahe odavpoodidega on suurem kui kunagi varem. „Selleks, et aru saada, kui suured on tegelikult juurdehindlused, tasub paradoksaalsel kombel vaadata allahindlusi,“ ütles Lauring.

„Nii teles ja raadios näidatakse kui ka postkasti saadetakse pidevalt näiteid suurtest allahindlustest, aga kõik saavad ju aru, et tegelikult on ostukorv drastiliselt kallinenud,“ rääkis Lauring.

„Allahindlused näitavadki, kui palju poed tegelikult hinnale otsa panevad. Arusaadav, kui hinnatakse alla üksikud või säilivusaja lõpus tooted. Kui aga soodustus kehtib tervetele tootegruppidele – näiteks kõik mänguasjad, maiustused või muruniitjad on 50–80% alla hinnatud, siis tähendab see, et tavajuhul on juurdehindlus 70–100%. Nii paljude toodete korraga alla omahinna müümine poleks jätkusuutlik ja ükski pood ei tee seda. Seega tasub mõelda, mida suur allahindlus tegelikult tähendab,“ rääkis Lauring.

A1000 Marketi juhi sõnul on jaekaubanduse juurdehindlus kasvanud tootja marginaalist suuremaks, aga see ei peaks nii olema, sest poed on lihtsalt vahendajad ja ise erilist lisaväärtust ei loo. „Tegelikult pole ka poodide kulud võrreldes tootjatega nii palju kasvanud,“ lisas Lauring.

„Teine võimalus suurteks allahindluseks ongi survestada Eesti toidutootjaid, kel on praegu niigi raske ja kes on isegi sunnitud kõrge elektri hinna tõttu tootmist seiskama. Edasimüüjad suruvad, et tootja peab mingeid asju kampaania jaoks alla omahinna müüma, teistele toodetele paneb pood korraliku kasumi otsa ja pigistab nii mõlemast otsast,“ põrutas Lauring.

„Poeketid peaks praegu vastutustundlikumalt käituma ning üritama oma kulusid ja ostukorvi hinda ilma trikkideta kättesaadavana hoida,“ ütles Lauring.