„Eesti kogub digiriigina andmekogudesse andmeid, mida saaks kasutada avaliku sektori vahendite mõistlikumaks kasutamiseks. Selleks on vaja tuua õigusruumi seaduslik alus automaatsete haldusaktide vastuvõtmiseks, maandada automaatotsustega kaasnevad riskid ja tagada inimeste õigused, kelle suhtes automaatotsuseid rakendatakse,“ ütles Arenguseire Keskuse ekspert Johanna Vallistu.

„Praegu on paljud toetused lausalised muuhulgas seetõttu, et abivajajate väljasõelumiseks vajalik andmeanalüüs on tööjõumahukas ja takerdub sageli andmete ühendamise piirangutesse. Vajalike õiguslike eelduste loomine automaatotsusteks lubaks nii protsesse automatiseerida kui ka toetusi paremini sihtida.“

Vallistu sõnul aitaks andmepõhiste automaatsete otsuste kasutuselevõtt suurendada riigi tõhusust. „Näiteks saaks toetustele kvalifitseerumise välja selgitada algoritm, mis võrdleb andmekogudes olevaid asjakohaseid andmeid,“ rääkis Vallistu. „Hetkeseis on aga selline, et isegi kui andmekogudes on vajalikud andmed olemas, siis nende tegelik kasutamine on administratiivselt, tehnoloogiliselt ja õiguslikult piiratud.“

Vallistu sõnul toob lühiraportis visandatud automaattoetuste juurutamise teekaart välja põhilised sammud, mida seadusandjal ja toetuste eest vastutavatel riigiasutustel on vaja teha, et saaks hakata rakendama sihitud automaatotsuseid. „Kuigi esmapilgul võib sihitud automaattoetustele üleminek tunduda lihtne, sest andmed on riiklikes registrites ja andmekogudes olemas, tuleb ületada andmestikest tulenevad takistused, haldusõiguslikud takistused ja andmekaitseõiguslikud takistused,“ selgitas ta.