Parkimiskohtade mõttekusele linnas, eelkõige linna südames, on aga põhjust mõelda. Parklate olemasolu ei määra mitte ainult seda, kuhu autosid pargitakse, vaid mõjutab meie igapäevase liikumisega seotud otsuseid ja heaolu. Mõjutab keskkonda, turvalisust ja investorite huvi linna investeerida.

Mida rohkem parkimiskohti, seda rohkem liiklust ja heitgaase. Seda vähem eluasemeid ja muid rajatisi, mis muudavad linnaelu väärtuslikuks. Ka paljud jalakäijate või jalgratturite kehavigastusi põhjustanud õnnetused linnas on seotud parkivate autodega.

Uusehitiste parkimiskohtade nõue allutab linna autode vajadustele

Kaasaegses ruumiplaneerimises on parkimispoliitika oluline tööriist. Omavalitsused kujundavad parkimispoliitikat läbi tasuliste parkimistsoonide ning reguleerides parkimiskohtade arvu uusehitistes. Kui mujal maailmas on liigutud parkimispoliitikatega inimnäolise ja jätkusuutliku linna suunas, siis meil on jäädud kinni eelmise sajandi mõtteviisi.

Uus korteriühistuseadus ei luba korterit enam ilma selle tarbeks rajatud parkimiskohata osta. Selle saab justkui sunniviisiliselt kaasa. Tallinnas näevad parkimiskohtade normid ette vähemalt ühe parkimiskoha igale korterile, seda ka kesklinnas. Vahevööndis 1,3 ning äärelinnas juba kahele autole elamisühiku kohta. Lisaks kehtib nõue rajada enamik parkimiskohti kas maa alla või parkimismajja, mis muudab kallinevate ehitushindade juures parkimise hinna väga kõrgeks. See omakorda väljendub korteri kallimas lõpphinnas.

Iga üksiku projekti puhul võib parkimiskohtade nõue tunduda mõistlik. See rahustab naabreid, kes kardavad, et uued elanikud hakkavad muidu tänavale parkima. Ühe projekti vaatest ongi vahe juhuslikule vaatajale väike. Aastakümnete jooksul aga kaotatud ruum liidetakse ning meie pealtnäha mõistlike otsuste summa on ebamõistlik, mittetaskukohane ja jätkusuutmatu linn.

Parkimispoliitika tuleb pöörata jätkusuutliku linna suunas

Ma ei ole parkimise vastu. Küll aga kohustusliku parkimise vastu. Ajastul, mil tunneme muret globaalse soojenemise pärast, ei tohiks olla ebaseaduslik ehitada hoonet ilma parklata ja müüa kortereid autodeta inimestele. Tänapäeva tihedas linnas, kus on hea ühistransport ning kasvav teadlikkus jalgrattasõidu ja kõndimisega kaasnevatest eelistest, ei peaks parkimine olema esmatähtis.

Parkimispoliitika eesmärk peaks olema linnaruumi kvaliteedi parandamine ja seeläbi meie elumugavuse tõstmine. Julgete meetmete abil saaks vähendada liiklusummikuid ja õhusaastet ning tõsta avaliku ruumi ja ettevõtluskeskkonna kvaliteeti. See omakorda tõstaks ka linna konkurentsivõimet investorite jaoks.

Kust leida paremaid ja kuluefektiivsemaid parkimislahendusi?

Maailma suurlinnades on parkimise ja linnaruumi teemad põletavaks küsimuseks juba aastakümneid ning kasutatakse erinevaid meetmeid ja lahendusi.

Kinnisvara planeerimise projekti algfaasis on tegelikult võimalik parkimise optimaalset lahendust suurel määral mõjutada. Erinevaid parkimiskorruste plaane ja kaasnevat jalajälge saab läbi testida.

Veel üks võimalik lahendus on kavandada parkimiskorrused piisava kõrgusega. Nii saaks neid vajaduse vähenemisel hõlpsasti muuta kasulikuks pinnaks ilma kandvat struktuuri lammutamata.

Mõnedel juhtudel võib lahendus peituda hoopis ristkasutuses. Äripindade ja elupindade kavandamisel ühte hoonesse on võimalik kohti vähem rajada, kui parkla ajaline kasutus päeva jooksul funktsioonide vahel erineb.

Paljudes maailma suurlinnades on kasutusele võetud nn transit oriented development. Seda arengusuunda järgides vähendatakse ühistranspordi sõlmpunktides parkimise nõudeid kuni 0,4–0,6 kohta korteri kohta. Ühes Helsingi Kalasatama uusarenduses katsetatakse lausa null-parkimiskoha lahendust. Hoone paikneb metroojaama vahetus läheduses ning elanikud on auto sunniviisilisest omamisest vabastatud.

Võtame linna parklatelt tagasi

Need ei ole enam pelgalt visioonid, vaid töötavad lahendused, mille suunas võiks linnavõimude, ruumiplaneerijate ja kinnisvaraarendajate koostöös liikuda ka Eestis. On aeg võtta oma linnad parklatelt tagasi ja kasutada ruumi selleks, mida rohkem vajame – alates elamutest ja jalgrattateedest kuni kõnniteekohvikute ja parkideni. Jah, see tähendab leppimist reaalsusega, et parkimiskoht, ja võib-olla isegi oma auto, ei ole enam osa igapäevasest linnaelust.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid