200-aastane Eesti betoonehitus

1822. aastal põletas prantslasest sõjaväeinsener kolonel Antoine Raucourt de Charleville Narva ümbruse savirikkast lubjakivist Eesti esimese romaantsemendi. Sellest valmistati betoon, millest valati Narva silla sammaste veealune osa. Seega möödub 2022. aastal 200 aastat tsemendi ja betooni tootmise algusest Eestis.

Raucourt de Charleville oli tundma õppinud Louis Vicat’ 1817. aastal leiutatud meetodit hüdraulilise lubja ehk romaantsemendi saamiseks ning seda laialdaselt kasutama hakanud – näiteks Pariisi kaitserajatiste ja Toulouni meresadama ehitamisel.

Narva sild

Narva ümbruse lubjakivile on omane küllaltki suur savisisaldus, kuid just seetõttu sai selle põletamisel romaantsementi. Tõenäoliselt toimus see tollele ajale tavapärases lubjapõletamise ahjus. Tegemist oli esimese teadaoleva romaantsemendi ja sellest valmistatud betooni tootmise katsega Vene impeeriumis.

Keiser Nikolai I sild ehitati aastail 1822–1829. Silla projekteeris sõjaväeinsener polkovnik Braun ning ehitustöid juhtis sõjaväeinsener major Carl Eberhard von Bulmerincq. Silla ehitamises osalesid C. E. von Bulmerincqi abilistena hüdrotehnik de Sevet, mehaanik Levis ja lipnik Poll ning selle ehitus läks maksma 500 000 hõberubla.

Sild õhiti II maailmasõja käigus enne Saksa vägede lahkumist Narvast ööl vastu 25. juulit 1944. Nõukogude ajal sild taastati ja seda kasutati kuni 1959. aastani, mil valmis praegune nn Sõpruse sild. Keiser Nikolai I silla sammaste jäänused on aga siiani jõest välja turritamas – paarkümmend meetrit praegusest sillast ülesvoolu.

Eestis on praegu 52 betoonitehast, sealhulgas:

- 25 kaubabetooni (betoonisegu) tehast,

- 16 betoonelemenditehast,

- 11 muud betoontoodete tehast (plokid, sillutiskivid jm väiksemad tooted).

1840. aastate lõpul jõudis Eesti turule Inglise portlandtsement, mis oma heade kvaliteediomaduste tõttu romaantsementi järk-järgult välja tõrjuma asus. Samas jäi romaantsement turule ka pärast Kunda tsemendivabriku tööle hakkamist 1871. aastal. Toonastes üsna primitiivsetes pudelahjudes, mida siis kasutati, oli paratamatu, et umbes veerandi toodangust moodustas portlandtsemendist halvema kvaliteediga romaantsement.

Kaasaegse ühiskonna tugitala

Ehituse industrialiseerimise põhimõtted võeti Eestis ulatuslikumalt kasutusele 1960. aastatel ja algas tööstuslik uuselamurajoonide ehitus, kus ühte põhirolli täitsid tehases valmistatud betoonelemendid. Nii pandi püsti Mustamäe, Annelinn, Narva, Kohtla-Järve, Paalalinn, Lasnamäe, Õismäe jpt – tollal ehitatud betoonmajades on suure osa Eesti elanike jaoks kodu seniajani.

Kõrvuti elamuehitusega võttis betoonehitus oma kaaluka koha sisse tööstusehituses ja linnaehituses laiemalt. Betoon on andnud võimaluse rajada kaasaegsele industriaalühiskonnale vajalik taristu teedel ja sadamates, linnas ja maal. Läbi kollektiviseerimise, natsionaliseerimise, industrialiseerimise ja privatiseerimise oleme jõudnud tänasesse päeva. Sadamad, tehased, tuulikud ja loomalaudad ehitame ikka betoonist. Betooni vajab ka koolimaja, lasteaed, kontserdisaal ja haigla. Ükski tänapäeval ehitatud korter ega eramu ei valmi ilma betoonita.

Eestis toodetakse aastas üle 1,5 miljoni m³ betooni, sealhulgas:

- betoonisegu – üle 700 000 m³,

- betoonelemendid – ca 300 000 m³,

- betoonplokid – ca 500 000 m³.

Lisaks muud erinevad betoontooted.

Eesti Betooniühing ja Eesti Ehitusmaterjalide Tootjate Liit on alates 2000. aastast igal aastal korraldanud Eesti vanimat ehitusvõistlust „Aasta betoonehitis“. Arvukalt nominente ja silmapaistvad võidutööd tõestavad selle väärika materjali kindlat kohta meie elukeskkonna kujundamisel kaunite ja kauakestvate ehitistega. Sel sajandil Eestisse rajatud parimatest betoonehitistest annab hea ülevaate Eesti Betooniühingu välja antud trükis „Betooniraamat. Eesti 21. sajandi betoonehitis“.

Eestist on saanud paljude põlvkondade sihipärase tööga moodne tehnoloogiaühiskond.

Tsementi ja betooni vajab pea iga uus ehitus.

Eesti ekspordib:

- 30% betoonelementide kogutoodangust,

sealhulgas 40% seinapaneelidest,

- 35% betoonplokkidest.