Valitsuse eesmärk on hoida struktuurset eelarvepuudujääki ka edaspidi 2022. aasta tasemel, milleks rahandusministeeriumi prognoosi järgi kujuneb 2,6% SKPst. Seega on loobutud struktuurse puudujäägi vähendamisest, mida veel kevadel stabiilsusprogrammis oluliseks peeti. Puudujääki põhjendatakse täiendavate kaitsekulutuste, peretoetuste ning elektrihinna tõusu kompenseerimise vajadusega.

Eelarvestrateegia sisaldab uusi püsiva loomuga kulusid, kuid mitte uusi püsivaid tululiike. Eelarvenõukogu mõistab täiendavaid erakorralisi kulutusi käesoleval ja järgmisel aastal Ukraina sõja ja kiire hinnatõusu tõttu. Seetõttu on ka eelarvereeglite nõuded kõikjal Euroopas jätkuvalt peatatud. Samas peab eelarvenõukogu oluliseks, et ka ajal, mil eelarvereeglid ajutiselt ei kehti ja kulusurve on suur, juhitaks riigi rahandust vastutustundlikult. Seega oleks vaja keskpikas vaates leida ka selliseid kulude katteallikaid, mis ei oleks vaid laenuraha.

Prognoosi järgi suureneb valitsussektori nominaalne puudujääk 2023. aastal käesoleva aastaga võrreldes ligikaudu poole miljardi euro võrra. Selline eelarvepoliitika hoiak ei toeta rahapoliitikat võitluses inflatsiooniga. Peale selle ei vasta riigi eelarvestrateegias 2024.‒2026. aastaks seatud eesmärgid riigieelarve seaduses kehtestatud nõuetele, mille kohaselt tuleb majanduse tavaoludes struktuurset puudujääki igal aastal vähendada vähemalt 0,5 protsendipunkti võrra. Prognoosi järgi on Eesti majanduse väljavaade selleks ajaks piisavalt paranenud.

Koos riigi eelarvestrateegiaga valmis rahandusministeeriumil ka uus makromajanduse prognoosistsenaarium, milles on arvesse võetud nii muutunud majandusolusid kui ka koalitsioonilepet. Eelarvenõukogu hinnangul oli kohene prognoosiuuendus vajalik (ja võib osutuda vajalikuks ka tulevikus), kuna suveprognoosile lisandunud valitsuse otsuste ja meetmete eelarvemõju on erakordselt suur. Eelarvenõukogu kiidab rahandusministeeriumi uue makrostsenaariumi heaks, pidades seda oluliseks sisendiks riigieelarve ja eelarvestrateegia edasisel arutelul.

Eelarvenõukogu ei pea kohaseks praegust olukorda, kus riigirahanduse pikemaajalisi eesmärke seatakse kaks korda aastas (kevadel stabiilsusprogrammis ja sügisel eelarvestrateegias), kusjuures need plaanid ei ole omavahel siduvad. Praegu peaks Eesti poliitilise otsustamise kultuur olema juba sellisel tasemel, et neljaks aastaks kavandatud riigirahanduse plaane ei muudeta iga poole aasta tagant. Seetõttu leiame, et varasem süsteem, kus koos stabiilsusprogrammiga lepiti kokku ka riigi eelarvestrateegia järgmiseks neljaks aastaks, toimis paremini.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid