Rohekonverentsil vallatuid ideid jagav teadlane taastuvenergia kohta: see on nagu see ahvipärdiku mäng

Tänavusel Rohekonverentsil „Nüüd ja 10 aasta pärast“ esineb teiste seas Tallinna Tehnikaülikooli professor, elektroenergeetika ja mehhatroonika instituudi direktor Ivo Palu. Tema teema on intrigeeriv: „Vallatud ideed elektri tootmiseks Eestis“.

Delfi Ärilehele ütles Palu, et tema ettekanne koosneb kolmest osast, millest esimene vaatab ajalukku. Tema kolleegid tegid eelmisel sajandil ühe aruande, milles oli juttu sellest, milline on meie seis energeetikas aastal 2030.

„Kui täna süüdistatakse, et eksperdid ei osanud praegust olukorda ette näha, et kuidas on tekkinud sellised kõrged hinnad ja kas rohepööre peabki selline välja nägema ning põlevkivi kaduma, siis vaatame, mida varem arvati. Seal on palju infot, millest nopin põnevat välja,“ räägib Palu.

Teine osa baseerub sellel, et Palu on peaaegu 10 aastat palunud oma tudengitel ennustada, millest tuleb Eestis elekter 2020., 2025. või 2030. aastal. See on nagu Emori küsitlus, mille tulemusi on huvitav vaadata. „Seal ei ole õigeid ja valesid vastuseid, vaid eri taustaga tudengite prognoos.“

Kolmandas osas püüab Ivo Palu päris numbritega modelleerida tulevikku, aga lubab ka vindi veidi üle keerata. „Näiteks kui vähe või palju me tegelikult päikeseenergiat kasutada saame. Tänases elektrihinnas ei paista päike eriti üldse välja. Vaatame, miks see nii on,“ lubab Palu.

Tänase prognoosijat oleks hulluks peetud

Ta tuleb tagasi aga selle juurde, et palju räägitakse täna sellest, et keegi ei osanud praegust energiakriisi ette näha. Et kuskil on selged süüdlased, kes vastutavad.

„Mis oleks pidanud viis aastat tagasi olema see kriteerium, mille alusel mõni analüütik oleks sellise gaasihinna prognoosinud, nagu see täna on. Bensiinihind ei ole kümneid kordi kallinenud, aga kui keegi teeks sellise mudeli, et viie aasta pärast nii läheb, siis kas öeldaks, et see on mõistlik analüüs?“ küsib Palu. „Proovin oma ettekandes reaalsusele lähemale tulla. Tulevikku ei saagi täitsa õigesti ennustada,“ lisab ta.

Kõik kolm osa toovad esile veidi „üle võlli“ vaateid, kuid nende seas ei ole „paneme päikesepaneelid Kuu peale“-stiilis ideid, mis täna veel pigem ulmestsenaariumi alla kuuluvad. „Vallatud, aga realistlikud,“ kirjeldab Palu ise.

Energiapööre on kestnud aastakümneid

Teda ennast hämmastas eelmisel sajandil kolleegide tehtud analüüsis see, et kui tekstis font ära vahetada, siis võiks see olla suures mahus kas või eelmisel nädalal tehtud. Näiteks toob ta välja energiasäästu, millest räägiti juba toona. Teise asjana põlevkivist loobumise.

„See oli väga hästi tehtud aruanne ja prognoos. Mööda pannakse seal energia tarbimise mahtudega. Miks arvasime, et see läheb suuremaks, kui praegune tegelikkus? Arvasime, et majanduskasv ja elektritarbimine käivad käsikäes. Seejuures ei olnud pööranguid sellisena võimalik ette näha, ka taastuvenergias toimuvat mitte. Öeldakse, et oleme rohepööret tegemas. Selle aruande järgi oleme juba 30 aastat selles pöörises sees. Sellepärast tahan sellest ka rääkida. Meie tänased teemad on lihtsalt unustatud vanad teemad,“ toob Ivo Palu välja.

Ta tahab oma ettekandes puudutada seda, et alati on keegi mingite ideede poolt või vastu. Küsimus on, kas turg peab siin asjad paika panema või on need riigid ise. Millised riigid kivisöe või põlevkivi mutta tambivad? Kes leiab kõige odavama salvestusviisi? Need on väga olulised küsimused.

Taastuvenergias on käinud ahvimäng

Taastuvenergiast rääkides ütleb teadlane Palu, et me oleme jäänud meelega loorberitele puhkama ja seetõttu ei ole viimasel kaheksal aastal meil tuulikuid püsti pandud. Subsiidiumitega harjuti ära ning kõik olid nendega rahul. Uued tulijad saavad aga vähem raha ja ambitsiooni ei ole olnud. Asjaosalised kas ootavad või vaidlevad omavahel. Ta viitab näiteks Tootsi tuulepargile ja Sõnajalgade projektile. Meretuuleparkide üle vaidlemine on aga üldse vähestele kasulik.

„Ei ole olnud seda, et lepime kokku ja teeme ära. See on nagu see ahvipärdiku mäng, et me ei mäleta, miks me üht ahvi alla tõmbame, aga igaks juhuks ikka tõmbame,“ toob Palu näite.

Ta lisab, et uusi teenuseid ja rahastusviise ei ole peale tulnud. Turg oli 30–50-eurose megavatt-tunni lõksus. Soe oli olla. Näed, et võiks midagi teha, aga pingutada ei taha. Nüüd läks aga kõigil kiireks.

„Me ei ole siiski ainsad. Kogu tööstust, tundub, on valesti prognoositud. Liialt palju süüdistada Eesti teadlasi, ettevõtteid, poliitikuid, riiki ei ole mõtet. Materjali leiaks selleks igaühe kohta, aga teistes riikides on sama seis,“ tõdeb Palu.

Loe homme toimuva konverentsi kohta rohkem siit.