Ettevaatust, ettevõtja. Maksuasjades kehtis seni kaks riske oluliselt suurendavat põhimõtet, nüüd on üks juures

Riigikohus arutas 15.02.2022 kirjalikus menetluses Eesti maksu- ja tolliameti kassatsioonkaebust ja tegi 27.09.2022 kohtuotsuse, mis kardinaalselt nõuab ettevõtetel enda tegevuse riskide ümberhindamist. Otsust kommenteerivad advokaadibüroo HansaLaw vandeadvokaadid Jüri Leppik ja Vahur Kivistik.

Riigikohus esitas postulaadi, et kui äriühingu töötajal on esindusõigus tehingute tegemiseks, tuleb töötaja teadmised lugeda äriühingu teadmisteks ka siis, kui töötaja tegutses omakasu eesmärgil ja äriühing sellest midagi ei teadnud!

Riigikohtu seisukohalt ei pea äriühing ise maksueelist saama – piisab, kui maksueelise saab ükskõik, kes tehingute ahela asjaolusid tervikuna vaadates sai maksueelise.

Asja õigeks lahendamiseks saatis riigikohus asja uuesti lahendamiseks alamaastme kohtule, et kindlaks teha, kas kaebaja töötaja teadis kõigi tehingupartnerite kohta, et nende väljastatud arved on seotud maksupettusega. Kohus rõhutas, et asjas on tuvastatud mõned tehingud, kus töötaja korraldas ise kauba ostmise algselt müüjalt, kuid lasi vormistada arved käibemaksuga muudes tehingutes tehingu partneriks olnud käibemaksukohuslasest osaühingul.

Eeltoodust tulenevalt on siiski vajalik maksusumma määramiseks kindlaks teha, et töötaja teadis kõigi tehingute puhul, et tehing oli seotud näilike tehingute ahelaga ning seeläbi maksupettusega.

Maksuasjades kehtis seni kaks ettevõtja riske oluliselt suurendavat põhimõtet: see on tehingute võimalik ümberhindamine maksuhalduri poolt tegeliku majandusliku sisu järgi ja ümberpööratud tõendamiskoormus, mis teisisõnu maksuhalduri poolt õhku visatud kahtluse puhul võimalikust pettusest tähendab, et äriühing peab tõendama, et ta pole pettur. Nüüd on riigikohus lisanud ka kolmanda doominokivi, mis tähendab praktikas, et äriühing vastutab pettuse eest ka siis, kui petiseks on madalama taseme ostujuht.

Mõistagi tekib küsimus, kas vaadeldav riigikohtu lahend väljendab ka seadusandja tahet või on kõrgeim kohus asunud pigem ise seadusandja rolli. Õigusriigile kohasem oleks põhimõttelised küsimused lahendada siiski parlamendis.