Konkursi finaalis olid sel aastal tehnoloogiaettevõte Bercman Technologies asutaja Mart Suurkask, kontaktivaba rullmassaažisalongide keti Beautiful Me rajaja Kee Abel ja nutikate rattahoidlate-parklate Bikeep asutaja Kristjan Lind.

Võitjaks osutus sel aastal Kristjan Lind Bikeepist, kuid kõigi kolme lood on huvitavad ja inspireerivad.

Mart Suurkask

Mart Suurkask viis noorelt ettevõtte börsile

„Ma ei oska alla anda. Mu viimase aja üks lemmiksäutse on olnud, et idufirmad ei sure mitte selle tõttu, et raha otsa saab, vaid kui asutaja enam ei jaksa. Raha on oluline, aga eks neid katsumusi ole ikka väga palju. 27–28-aastasena on see suur asi. Samal ajal käib emotsionaalne reguleerimine,“ räägib aasta noore ettevõtja esikolmikusse jõudnud, liiklusohutuse kasvatamisega tegeleva Bercman Technologiesi börsile viinud Mart Suurkask.

Linnaruum köitis Suurkaske juba lapsena ja ta hakkas vihikutesse linnu ning linnakeskkondi joonistama. Ettevõtluspisikuga nakatus ta mööda maailma rännates ja oma ettevõtte asutamiseni jõudis seitse aastat tagasi, kui luges uudistest, et iga paari-kolme päeva tagant sõideti ülekäigurajal jalakäijale otsa ja nad hukkusid. Tema missiooniks sai liiklussurmade elimineerimine ja Bercmanist pidi saama eelistatuim targa linna lahenduste partner maailmas.

Noore ettevõtja keeruline algus

Mart oli olnud tegus noor, kuid noorena ettevõtet vedada on suur katsumus igaühele. Naiivsust oli tema sõnul omajagu, kuid ka riskitaluvus oli teine kui nüüd, mil ta juba vanem on ja pisipere kasvamas. „Ju oli toona aeg õige,“ arvab ta ise. Koolis õpitust erineb reaalne elu siiski kardinaalselt. Asutajana pead sa kõigest midagi teadma ja Mart sai aru, et tal on vaja abi ning lisaoskusi.

„Napilt pärast asutamist kutsusin punti Kuldar Leisi. Meedia kaudu jäi mulje, et tema võiks olla toetav ingelinvestor. See oli õige otsus,“ räägib Suurkask.

Kuid ta ise pidi ikkagi õppima nii delegeerimist kui ka inimsuhete inseneeriat. Suurkask ütleb ausalt, et ta ei ole kunagi suurem ekstravert olnud, aga ettevõtjana pead uusi oskusi arendama.

Võidetakse ja kaotatakse koos

Üks olulisemaid põhimõtteid, mis Mart Suurkaske elus saadab, on see, et ebaõnnestumist ei tohi karta ega selle eest ka karistada. Kui just kellegi elu ohtu pole sattunud. Õppetunnid teevad tugevaks ja annavad uusi teadmisi. Vahel tehakse suurem hüpe edasi, kui ilma eksimiseta oleks olnud. Ta toob näitena olukorra, kus üks töötaja tuli ja küsis, kuhu ta lahkumisavalduse paneb. Ta oli midagi nässu keeranud.

„Ma hakkasin naerma ja ütlesin, et me võidame ja kaotame koos ning õpime sellest, mida saame paremini teha.“ Lisaks peab ta oluliseks, et inimene peab olema valmis õppima ja pingutama.

Küsimusele, kas noorus on talle ettevõtjaks olemise ajal takistuseks olnud, vastab Suurkask, et ta tegi alguses kavala lükke. Lõi aktsiaseltsi ja võimalike klientidega hakkas ühendust võtma keegi Mart. „Sain sellega uksest sisse. Enne ei aimatud ega teatud, et olen 26–27-aastane,“ tunnistab ta. „Tegelikult läks mul aega, enne kui julgesin sellesse valdkonda üldse siseneda.“ Talle näis, et turg on juba ära jaotatud – kes haldab valgusfoore ühes piirkonnas, kes teises. Innovatsioon jõuab sellistes oludes aeglasemalt kohale.

Kuigi kerge pole olnud ja müügiga tegeleb noor töötajaskond, siis enam see takistus ei ole. „Kui juba laua taha oled sattunud, siis on kõik hästi. Me ei ole konkurendid, vaid meie partnerite toodetele lisandväärtuse loojad. See on oluline.“

Tema ettevõttel läheb raskes majandusolukorras kenasti ja olemasolevatel turgudel soovitakse aina enam kanda kinnitada. Eesmärk on leida lõpuks partnerid üle Euroopa.

Kee Abel

Kee Abel ajab Eestist üleilmset frantsiisiäri

„Mul ei ole naiselikku hirmu, et olen naine ja blondide juustega. Ma ei mõtle, et olen ebavõrdne. Julgust pean enda üheks olulisemaks iseloomujooneks,“ alustab pealinnas sündinud rullmassaažisalongide keti Beautiful Me rajaja Kee Abel. Kogenud ettevõtjad on tema sõnul kohati imestanud, kas ta ei kardagi neid.

Abel ei saa aru, kust tuleb naistel hirm, et nemad naisena hakkama ei saa või kuidagi vähem väärtuslikud on. Ta on end ise tippu töötanud ja tal polnud ei rikka isa ega abikaasa rahakotti, mis teda aidanud oleks. Küll oli tema vanavanaisa, riidekaupmees Karl Abel omal ajal väga rikas inimene. Paraku viidi ta Siberisse ning tema saatus oli sarnane paljude teistega – ta ei tuldudki sealt enam tagasi.

Kee Abel asutas oma esimese ettevõtte ehk ilusalongi 2010. aastal. See sai ka EASi toetuse. Siis viis elu ta Toomas Kirsi assistendiks ja lokatsioonijuhiks olemise tõttu ka telesse ja meediasse. Esimeseks tõsisemaks ettevõtteks sai aga rullmassaaži teenust pakkuv Beautiful Me. Kusjuures Keel on ka teine ettevõte – enda välja mõeldud pulberküünlaid müüakse ka välisturgudel.

Beautiful Me on praegu tegev Eestis, Soomes, Rootsis, Austraalias ja värskelt ka Dubais. Tegemist on kontaktivaba rullmassaažiga, mis sai ka koroonapandeemia kõrgajal erisuse, sest inimkontakt puudub ning see edendab tervist ja immuunsust. Nad võisid tegevust jätkata.

Suureks unistuseks on Abelile USA turg, mis on maailma frantsiisiettevõtluse Meka. Enamik sealsetest miljonäridest ja multimiljonäridest on just frantsiisivõtjad. Üks huvitav suund on ettevõttel ka riigid, kus on suur moslemikogukond. Seal ei tohi teised inimesed su keha puudutada, kuid masin tohib. „Käsime Dubais ja mõtlesime, et huvitav, mida nemad meist arvavad. Turvameestega šeigid ei saanud meie masinatelt enam ära. Naised ei ole seal massaaži kogenudki,“ räägib Abel nende võimalustest.

Kuna Kee Abelile on julgus justkui sisse programmeeritud, pole ta üheltki kohtumiselt lahkunud tundega, et ta vist ikka oli liiga noor või liiga naine. Ta usub, et see on enda häälestusega seotud. Ta on näiteks Rotary klubi liige ning seetõttu puutub palju kokku vanema generatsiooni ettevõtjate ja tippjuhtidega. Kui nendega suhtlemist mitte karta, siis on nad ise väga avatud rääkima ja kuulama.

Milline on aasta noore ettevõtja nominent Kee Abel juhina? Tema lemmiklause on, et kui tahad minna kiiresti, siis mine üksi, aga kui tahad minna kaugele, siis meeskonnana. Ta on veendunud, et kõige tähtsam ettevõtte puhul on just õige meeskond. Nende omavahel toimima panemist peab ta ka oma üheks tugevaimaks küljeks. Kee ei tähtsusta üle inimese CV-d ega tausta, vaid hindab tema potentsiaali. Praeguseks on tema ettevõttes tööl 27 inimest. Tegemist on frantsiisiga. Esimesena Eestis palkas ta frantsiisijuhi, sellist ametikohta varem siinmail nähtud ei oldudki.

Eesti Parimad Ettevõtted

Aasta noore ettevõtja tiitli võitja naudib ettevõtluses võit-võit-olukordi

Lasnamäelt pärit Kristjan Lind ei saanud noorena arugi, et temas oli ettevõtlikkust sees omajagu. Algklassis sai ta aru, et maja all müüakse krõpsupakke nii, et ostes kolm tuli maksta kahe eest. Lihtne arvutus näitas, et kooli puhvetis oli krõpsupaki hind oluliselt kallim. Nii teeniski ta kolmanda klassi poisi kohta väga kena kopika koolis neid samu pakke soodsamalt pakkudes.

Hiljem lasi ta vanematel osta maki, millega sai muusikat CD-plaatidelt kassettidele salvestada. Ka sellest sai 90ndate lõpus väike äri. Ta naerab ise, et ka tema vanemad olid nutikad. Välismaale reisile minnes võeti kaasa asju, mida seal maha müüa sai, ja nii saadi väärt valuutat.

Ülikooli ajal pani ta koos sõbraga kogu õppelanu ettevõttesse ja üheskoos rajati helitehnika rendifirma. Ise tegid ansamblit, sisustasid bändiruumi ja rentisid sisustust välja. Samal ajal kasvas Kristjani arusaam, et raha teenimise eesmärgil midagi teha on vale. Eesmärk peab olema suur ja endale oluline.

Juhuslikult oma firma meeskonda

Bikeepi alguslugu läheb tagasi 2013. aastasse, kui tuul saadi tiibadesse Ajujahist. Siis ei olnud Lind ise veel pundiski ja hakkas sealse meeskonnaga hiljem läbi käima, läks sõpradele lihtsalt appi. Peagi tekkis selle äri kõrvale sel samal seltskonnal Barking ja kui sellega hakati raha kaasama, siis tuli ettevõtted jagada. Lind võttis üle Bikeepi ja sõbrad läksid edasi Barkinguga, millest on nüüdseks saanud Snabb.

„Tol hetkel oli Bikeep finantsiliselt pagana keerulises seisus. Mõtlesin, et kui esimese aasta lõpuks jõuan sinna, et ei pea enam kuu lõpus arvete klattimiseks oma raha sisse panema, siis oleks äge,“ meenutab aasta noor ettevõtja. Nüüd on ta 34-aastane, kuid siis oli 27.

Edu tuleb jagada

Bikeep on Lindi eestvedamisel oma strateegiat muutnud. Omavalitsustega läbi rääkimise ja tutvustamise asemel otsitakse kohalikke partnereid. Neid, kes näiteks oma nutikate prügikastide, tänavamööbli või muu sellisega juba omavalitsusega kontaktis ja usalduslikus ärisuhtes on. „Anname neile ühe toote juurde. Nemad saavad rohkem müüa, aga me saame ühe müügikanali juurde. See on justnimelt see võit-võit-olukord.“ Kui varem oli edasimüüja kaudu müük 40–50 protsenti, siis nüüd julgelt üle 95 protsendi.

Ettevõtte klientideks on linnad ning Kristjani ja teiste vedajate noorus on kindlasti olnud teema, millega on tulnud kokku puutuda. Tagantjärele saab ta ise sellest ka väga hästi aru, sest linnad panustavad rahva raha ja neile tullakse müüma suurt süsteemi. Usaldus tuleb võita. Kui seda ei tekita noored inimesed, siis ettevõtmine ise võiks seda küll teha.

Lindi peamine põhimõte juhtimisel on, et edu on jagamiseks. Õnnestutakse ja ebaõnnestutakse koos. Kui keegi toob ettevõttele edu, siis ta peab selle eest tasustatud saama. „Miks mulle ettevõtlus meeldib ja juba nooremana olin kindel, et soovin ettevõtjaks saada – siin on võimalikud võit-võit-olukorrad, kus koostööd tehes hakkab meil mõlemal paremini minema.“ Kuigi ajad on keerulised, siis Lind näeb, et tema ettevõtte äri kasvab mõnusas tempos.

Kuidas tulla toime raskuste ja tasakaaluga?

Noore ettevõtja mure on see, et tal puuduvad kogemused ja tihti minnakse ärisse sisse nii-öelda täiega. Nii kipub ununema tervis ja ka pereelu pingeliseks muutuma. Kuidas noored end maha laevad ning tööd ja eraelu ühildavad?

Mart Suurkask ütleb alustuseks, et keskmine idufirma asutaja on üle 40-aastane ja see on ka mõistlik. Ta ei soovita noorelt ettevõtet luua, sest päevad kisuvad pikaks. Kodune elu võib kannatada, eriti kui on perioode, mil on palju ebaõnnestumisi. On hea, kui kodune tugi on neil aegadel olemas. Temal on olnud.

„Mida rohkem on mul inimesi abiks tulnud, seda paremaks on läinud. Nüüd on mul laps ka. Õhtutunnid on perega olemiseks. Vihmavari peab olema õiges suunas – sa ise, perekond ja siis kõik muu. Minevikus on see vihmavari mul ka teistpidi olnud.“

Kee Abelil on kaks last – 3- ja 11-aastane. Ta ütleb otse, et ta ei ole kindlasti traditsiooniline ema. Ka raseduse ja sündide järgsel ajal ei ole ta vabu päevi võtnud. Ta ei veeda ehk alati lastega viit tundi päevas, aga need kaks, mil ta on nendega, peavad olema 100% neile pühendatud.

„Olen läbipõlemise üle elanud. Lõpetasin haiglas. Me teeme väga lihtsa vea – unustame oma keha. Autol tuleb signaal ette, et mine hooldusesse, aga kehal mitte,“ räägib Abel. Ta ise teeb nüüd hoolsalt trenni ja tarbib seda sama rullmassaaži, mida ta ettevõte teistele pakub. „Mul ajagraafikut ei ole. Olen 24/7 nii ettevõtja kui ka ema.“

Kuid teda puudutab väga see, mida ta ümberringi näeb. Abel ütleb, et on kohutav, kui paljud inimesed Eestis läbi põlevad. Tal on ka teooria, miks paljudega nii läheb.

„Miks me peame saama kahe minutiga ettevõtet luua? Miks laseme nii palju ettevõtjatel gümnaasiumites motivatsioonikõnesid pidada? Küll inimene ise jõuab ettevõtluseni, kui on õige aeg. Väga okei on olla kõige tublim raamatupidaja või poemüüja,“ ütleb Kee Abel. Nii mõnigi loob kahe minutiga ettevõtte ja peagi põleb läbi. Siis peab riik nendega tegelema, neid aitama. „Ma ei soovita teha ettevõtet ettevõtluse pärast. See on meil tohutult üle tähtsustatud.“

Nii on Abeli sõnul pea igas garaažis ja korteris mõni OÜ, kuid keegi ei küsi, mida nad teevad ja kuidas neil läheb. Kas nad ka ausalt asju ajavad? „Minu jaoks on poemüüja, kes võtab külapoes särasilmil kliente vastu, kordades väärtuslikum kui inimene, kel on OÜ ja ta tegelikult ei tee suurt midagi.“

Kristjan Lind leiab aga, et kogu selle töö ja eraelu tasakaaluga on üks tobe lugu. Saad aru, et see on tähtis, aga ikkagi ei taha see kuidagi õnnestuda. Ikka leiab end aeg-ajalt punktist, kus saad aru, et oled teinud vaid tööd ja just seetõttu on su efektiivsus kehv.

„Kuna mu eesmärk on olnud õige, siis ma ei ole karjääris läbipõlemist kogenud. Aga puhkama peab. Mulle näiteks meeldib hilja õhtul, kui töö lõpetan, minna jõusaali jooksulindile. Noorena pidasin seda kõige nõmedamaks tegevuseks üldse. Nüüd on sellest saanud meditatiivne tegevus. Kuulan muusikat ja umbes 20 minuti pärast hakkavad head mõtted tulema. Jooksu pealt siis kirjutan need üles,“ naerab Lind.

Parima noore ettevõtja tunnustamist korraldasid Eesti Kaubandus-Tööstuskoda ja LHV Pank.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid