IMFi hinnangul kogunevad maailmamajanduse kohale tormipilved. Globaalne majandus jätkab IMFi värskelt avaldatud prognoosi kohaselt järgmisel aastal küll kasvamist, kuid oodatav 2,7% majanduskasv on kevadel prognoositust märksa aeglasem. Iga kolmanda riigi majandus järgmisel aastal kahaneb ning majanduskasv suurtes majanduspiirkondades – Ameerika Ühendriikides, Euroopa Liidus ja Hiinas – pidurdub järsult. Üleilmne inflatsioon küll saavutab oma tipu (9,3%) selle aasta lõpus, kuid jääb kõrgeks ka järgnevatel aastatel.

Maailmamajanduse käekäiku mõjutavad kolm peamist tegurit. Esiteks on Venemaa sõda Ukrainas lisaks korvamatutele inimkannatustele tunduvalt kergitanud maailmaturul toormehindasid, põhjustades Euroopas energiakriisi ning vaestes arenguriikides toiduhindade märkimisväärse kasvu. Teiseks on globaalne inflatsioon jõudnud aastakümnete kõrgeimale tasemele. Hinnakasv on osutunud algselt arvatust laiapõhjalisemaks ja püsivamaks ning on vähendamas majapidamiste ja ettevõtete ostuvõimet pea kõikjal maailmas. Kolmandaks on maailmamajanduse ühe kasvumootori, Hiina majanduskasv Covid-19 piirangute ja süveneva kinnisvarakriisi tõttu kasvamas viimaste aastakümnete aeglasimas tempos ning sellel on tuntav globaalne mõju.

Majanduskasvu ohustavad negatiivsed riskid on tavapärasest suuremad. Määramatust tuleviku osas on praegu palju, mistõttu võib maailmamajandusel minna prognoositust ka oluliselt kehvemini. Näiteks võib inflatsioon vaatamata keskpankade pingutustele püsida kõrge ning Ukraina sõja ägenemine võib suurendada energiakriisi. Ka võib liiga hoogne intressimäärade tõstmine halvendada globaalseid finantseerimistingimusi ja tugevdada USA dollari kurssi. Dollaris laenu võtnud arenevate riikide jaoks tähendab see suuremaid võlateenindamise kulusid, mis võib suurema laenukoormusega riikides põhjustada võlakriisi.

Majanduspoliitilised otsused peavad olema suunatud hinnakasvu aeglustumisele. Kuigi praegu ei ole IMFi hinnangul näha inflatsiooni kontrolli alt väljumist, näitab nii kaupade kui ka teenuste kiirenev hinnakasv kogu maailmas, et võitlus inflatsiooniga peab olema poliitikakujundajate esmane ülesanne. Tegutseda on vaja kiiresti, kuid valikud on keerulised – lühiajaliselt võivad need vähendada heaolu, kuid pikemas vaates on need hädavajalikud.

IMFi peamised majanduspoliitilised soovitused:

  • Keskpangad peavad jätkama rahapoliitika karmistamist, et taastada hinnastabiilsus. Keskpangad peavad tegutsema otsusekindlalt, et hinnakasvu tempo inflatsioonieesmärgi juurde tagasi tuua. See on vajalik, et vältida inflatsiooniootuste tõusu ning ostujõu märkimisväärset vähenemist.

    Vastasel juhul kannatab keskpankade usaldusväärsus ning alguse võib saada hinnatõusu ja palgakasvu spiraal, mida 1970ndate kogemuse põhjal on keeruline ja valulik kontrolli alla saada. Seetõttu tuleb süsteemseid riske hoolikalt jälgida ja rakendada abinõusid finantsturgude stabiliseerimiseks.

    Samal ajal on ka risk, et keskpankade üheaegne intressimäärade tõstmine võib maailmamajanduse langusesse tõugata. Kuigi see ei ole kindlasti keskpankade soov, on IMFi hinnangul sellel siiski tõenäoliselt väiksem hind, kui oleks hiljem kontrolli alt väljunud inflatsiooni ohjeldamisel.

  • Eelarvepoliitika peab keskpanku inflatsiooni aeglustamisel toetama. Kiire hinnakasvu tingimustes peab eelarvepoliitika olema kitsendav, et mitte hinnakasvu tagant tõugata. Samal ajal on oluline toetada hinnatõusu tõttu enim kannatavaid ühiskonnaliikmeid. Seega peavad riiklikud toetusmeetmed olema hästi suunatud ja ajutised.

    Euroopa riigid peavad arvestama, et energiahinnad jäävad kõrgeks ning eriti keeruline on järgmise aasta talv, kui gaasivarusid on tõenäoliselt vähem. Seetõttu on tähtis keskenduda eeskätt energiatarbimise vähendamisele ja hoiduda kulukatest toetusmeetmetest. Mittesihipärased toetusmeetmed, nagu gaasi- ja elektrihindadele lagede kehtestamine, on väga kallid ega motiveeri kokkuhoidlikumalt tarbima.

    Ka ajaloolise kogemuse põhjal võib öelda, et taolised fiskaaltoetused kokkuvõttes eesmärki ei täida. Arvestades ees ootavaid keerulisi aegu oleks valitsustel tark eelarves taas ka puhvreid koguda, et võimaliku uue kriisi korral oleks uuesti võimalik majapidamisi ja ettevõtteid toetada.

  • Struktuurireformide tegemine lahendab kiire hinnatõusuprobleemi peamist põhjust. Kõrges inflatsioonimääras on suuresti süüdi pakkumispoolsed tegurid, mistõttu energia pakkumist ja alternatiive lisavad investeeringud ning kaupade pakkumist lihtsustavad meetmed võimaldavad inflatsiooni aeglustada.

    Arenenud riikides aitaks palgasurvet vähendada ka aktiivsed tööturumeetmed ja investeeringud lastehoidu, mis võimaldaks suunata rohkem inimesi tööturule. Reformide mõju nähtavaks saamine võtab küll aega, kuid pikemas vaates suurendavad need majanduse tootlikkust ja pakuvad püsivamaid lahendusi hinnakasvu leevendamiseks.

    Kokkuvõttes leiti aastakoosolekul, et vastutustundlikku poliitikat peavad tegema nii valitsused kui ka keskpangad. Heitlike aegade edukaks üleelamiseks on vaja tarku majanduspoliitilisi otsuseid ning tegutseda otsusekindlalt, et hinnakasvu aeglustada, vältides samal ajal liiga järsult majanduskasvule piduri tõmbamist.

    Olulisel kohal on siin ka rahvusvaheline mitmepoolne koostöö, et tagada stabiilne globaalne majanduskeskkond ja finantssüsteem.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid