Elektroonikatöösturid: riik ei saa aru, et pime keskaeg on läbi

Peeruvalguse ja õlilampide aeg sai otsa koos keskajaga ning pole kellelegi üllatuseks, et kogu moodsa maailma toimimine sõltub energiatootmisest. Ometigi ei ole Eesti valitsejate lähenemist energiastrateegiale vaadates näha, et ka nemad sellest aru saaks, ütlevad Eesti elektroonikatööstuse liidu volikogu esimees Otto Richard Pukk ja tegevjuht Arno Kolk.

Tööstus pole kellegi hobi või kiiks, mida tehakse oma lõbuks – tööstuse toodangut on paljuski tarvis igapäevaeluks ja elus püsimiseks. Nii rahvusvahelised kui ka siinsed tööstusettevõtted on oma tootmisüksusi ja struktuure sageli aastakümneid üles ehitanud, hõivanud uusi eksportturgusid, laiendanud oma tootmist, arendanud oskusteavet jne. Sealjuures ei tohiks vaadata mööda asjaolust, et kõige selle juures on palgakasv ja muud kasvukõverad olnud muljetavaldavad. Ka muutustega on suutnud kohalik tööstus kohaneda igati edukalt ja maksnud sealjuures riigile jätkuvalt makse, loonud töökohti, pakkunud tarbijatele toodangut ning ehitanud välja toimiva majandussüsteemi.

Selge see, et osa ettevõtteid tekib aja jooksul juurde, samas kui osad jällegi ära kaovad. Nägime üsna hiljuti koroonakriisis, mis juhtub siis, kui majandus osaliselt rohkelt kokku kukub ja see oli meie jaoks uus pilt, enne kui suudeti uutes ja senitundmatutes tingimustes taas tööle hakata. Aga nüüd, kus on võimalik stsenaariume ise otsuste abil suunata, on Eestis teadlikult valitud arusaamatu strateegia. Olukorras, kus teised riigid toetavad oma tööstusi, seab Eesti riik oma tööstusettevõtted viletsamasse konkurentsiolukorda, kus keegi ei võida, vaid pigem hakatakse mõtlema alternatiivsetele turgudele kolimist.