Rasmus Kaljujärv: linnaruum ja teedevõrk peavad olema stressi vähendavad

Näitleja Rasmus Kaljujärv ütles Eesti Taristuehituse Liidu konverentsil „Teedevõrk kui ühiskonna vedur“ visioonikõnega esinedes, et ambitsioonikatele ja innovaatilistele ideedele tuginev teedevõrgu arendamine on ühest punktist teise liikumise kõrval ka oluline inimeste vaimse heaolu küsimus.

Kaljujärv kirjeldas, et kasutab igapäevaseks liikumiseks nii autot, jalgratast kui ühistransporti ning käib ka palju jala. „Linnade vahel sõidan rongiga, maale sõidan autoga. Kasutan liikumisviise vastavalt vajadusele ja nii ka minu perekond,“ rääkis Kaljujärv.

Kaljujärv rõhutas, et me kõik oleme suure osa oma ärkvelolekust teel. Kes läheb kodust tööle, kes turule, kes külla sõbrale või arsti vastuvõtule. „Kõik inimesed liiguvad oma unikaalsete mõtetega mööda maanteede ja kõnniteede rägastikku. Proovime ette kujutada Tallinna või muud linna pealtvaates. Kui keskendume tänavate rägastikule, siis on see justkui aju. Tänavad on justkui ajukurrud ja inimesed neuronid, kes edastavad üksteisele infole,“ kirjeldas Kaljujärv. „Mida paremas seisus on sinu aju, seda suuremat rahuldust pakub sulle elu. Oma vaimse heaolu eest me ju tahame hoolt kanda, miks me siis ei kanna hoolt linnaruumi eest, kus oma igapäevaseid unikaalseid mõtteid mõtleme?“

Kaljujärve sõnul tulevad tema parimad mõtted jalutades või rattaga sõites, väga harva aga autoga sõites. „Jalutades on sul aega märgata teepragusid ja sipelgaid, ruumi enda ümber. Jalgrattaga sõites jõuad märgata pargipingil istuvat tuttavat, teda tervitada, aga sageli mitte enam juttu rääkida, sest juba kihutad edasi. Aga mida sa jõuad märgata autoga sõites? Viimasel ajal ei märgata isegi vilkuvat foorituld, rääkimata tuttavast kõnniteel, kellega võiks ju tassi kohvi teha, aga kuhu ma selle auto siin pargin?“ rääkis näitleja.

Kaljujärve sõnul peavad linnaruum ja teedevõrgustik olema stressi vähendavad. „Täna on see aga nagu ellujäämiskursus,“ nentis ta, lisades, et tihedalt autosid täis keskkond ei toeta vaimset ega füüsilist heaolu. „Aga mõelge, kui inimesed saaksid punktist A punkti B kulgedes päriselt mõelda! Millised uued ideed ja algatused võiksid siis sündida. Me oleksime siis tervemad, õnnelikumad ja rahulikumad. Võib-olla jääks mõni pere lahutamata, koduvägivalla akt sündimata ja infarkt olemata.“

Kaljujärv kirjeldas kahte teed, millest üks on pikk ja sirge, aga teine kurvilisem ja huvitavam. „Ma ei vali alati kõige otsemat teed, vaid kõige huvitavama tee, sest stressivaba teekond on mulle olulisem kiirusest. Huvitav on tihti mingi kiiksuga, mingi veaga. Ebasümmeetrias peitub ilu,“ ütles näitleja. Ta lisas, et kaubavedu peaks muidugi käima kõige sirgemat ja lühemat teed pidi, aga siinkohal tasub mõelda juba uute innovaatiliste lahenduste peale ja miks mitte suunata ühel hetkel pakiveod hoopis näiteks maa alla kiiret liikumist võimaldavasse torusse.

Kaljujärve sõnul on Eestis ambitsioonist ja pöörastest ideedest viimasel ajal puudus, kuid just selliseid mõtteid tuleks mõelda ka teedevõrgu arendamisel. „Mõelge Tiigrihüppe peale 1990ndatel. Kui selle idee väljahüüdmist oleks saatnud ei-saa-mentaliteet, siis me praegu oma ükssarvikutega ei uhkustaks. Kui hakkame praegu ellu viima utoopilisi ideid, siis 20 aasta pärast imestatakse, kuidas see neil jälle täppi läks,“ ütles Kaljujärv teemat kokkuvõttes.