Riigikohus selgitas hiljutises lahendis üle tasaarvestamise põhimõtted pankrotimenetluses. Millal võib olla tegemist tasaarvestamise olukorraga ja milles seisneb sellest tulenev eelis pankrotimenetluses?

Võlausaldaja saab tasaarvestada oma nõude võlgniku omaga

Tasaarvestamise õigusest tulenev eelis pankrotimenetluses seisneb selles, et vastastikkuste rahaliste nõuete puhul on võlausaldajal võimalik enda nõue tasaarvestada võlgniku omaga. Teisisõnu, kui võlgnikul on võlausaldaja vastu nõue 10 000 eurot ja võlausaldajal on võlgniku vastu nõue 10 000 eurot, siis on võimalik need nõuded pankrotimenetluses tasaarvestada ja selle tulemusel kumbki pool ei võlgne teineteisele midagi. Juhul kui tasaarvestuse õigust pankrotimenetluses poleks, peaks võlausaldaja 10 000 eurot pankrotihaldurile maksma ja võlausaldaja ise saaks pankrotimenetlusest enda 10 000 euro suurusest nõudest tagasi vaid murdosa. Kuna pankrotimenetluses rahuldatakse nõuded proportsionaalselt, siis enamasti võimaldab see nõuet pankrotimenetluses rahuldada kõigest mõne protsendi ulatuses. Tasaarvestuse õiguse püsima jäämise mõte pankrotimenetluses on, et pankrotimenetluse eelselt tekkinud tasaarvestuse olukord jääb kehtima ka pärast pankroti väljakuulutamist. Samas, kui võlausaldaja selle õiguse olemasolust ei tea, siis ega pankrotimenetluses talle seda keegi ütlema ka ei tule ja võlausaldaja võib jääda kehvemasse olukorda.

Tasaarvestuse õiguse kasutamise põhimõtted

Riigikohtu lahendis oli tegemist olukorraga, kus maksuametil oli võlgniku vastu maksunõue ja võlgnikul oli maksuameti kui võlausaldaja vastu ettemaksukontol olevate rahaliste vahendite ehk käibemaksu tagastusnõue. Pankrotihaldur soovis võlgniku ettemaksukontol olevaid rahalisi vahendeid pankrotivarasse saada põhjendusel, et pankroti väljakuulutamisega läheb võlgniku rahaliste vahendite (sh käibemaksu tagastusnõue) käsutusõigus pankrotihaldurile üle ja seega ka ettemaksu kontol olevad rahalised vahendid tuleb pankrotihaldurile välja anda.

Riigikohus ei nõustunud pankrotihalduri seisukohaga ja leidis, et Maksuametil kui võlausaldajal oli võlgniku vastu tasaarvestuse õigus ning sellest tulenevalt võis Maksuamet kui võlausaldaja ettemaksu kontol olevad rahalised vahendid tasaarvestuse õigusega hõlmatud ulatuses endale jätta. Riigikohus selgitas tasaarvestuse eelduseid, milleks on tasaarvestusolukorra olemasolu võlgniku pankroti väljakuulutamise hetkel, tasaarvestusnõude kaitstus ja tasaarvestuse avalduse tegemine võlgnikule. See tähendab, et vastastikkused rahalised nõuded peavad olema sissenõutavaks muutunud pankroti väljakuulutamise hetkeks (tasaarvestuse olukord) ja võlausaldaja nõue võlgniku vastu peab pankrotimenetluses saama kaitstud.

Sellest tulenevalt on vaja pankrotimenetluses esitada pankrotihaldurile tasaarvestuse avaldus, kust ilmnevad asjaolud vastastikkuste rahaliste nõuete olemasolu ja sissenõutavaks muutumise kohta. Sisuliselt peab tasaarvestuse avaldus sisaldama tasaarvestuse aluseks oleva nõude nõudeavaldust.

Kui tasaarvestuse avaldusest ei tule piisaval määral välja tasaarvestatavate nõuete asjaolud, siis ei ole suure tõenäosusega võimalik nõuet kaitstuks pankrotimenetluses lugeda ega ka nõuet tasaarvestada. Selle olukorra vältimiseks soovitame tasaarvestuse avalduse koostamise põhjalikkusele panna rõhku kohe alguses, sest vastasel juhul võib see lõppeda hoopis kulukama kohtuvaidlusega.

Ka kõnealuses lahendis oli tegemist pankrotihalduri ja Maksuameti vahelise kohtuvaidlusega, kus muu hulgas analüüsiti tasaarvestuse avalduse esitamata jätmise küsimust ja selgitati, et tasaarvestuse avalduse saab lugeda esitatuks tasaarvestusega seotud kohtuvaidluse käigus.

Tegemist on olulise lahendiga tasaarvestuse õiguse põhimõtete selgitamisel ja lahend annab juhise võlausaldajale tasaarvestuse õiguse kasutamiseks pankrotimenetluses.