Raul Rikk: välismaalt värbamine on loogiline samm lahendamaks Eesti inseneripõuda

Teame oma praktilisest kogemusest mehitamata maismaasõidukite arendamisel, et spetsiifiliste oskustega robootika ja kaitsetööstuse ekspertide Eestist leidmine on sageli keeruline, kui mitte võimatu. Samas on sellele probleemile lahendus olemas – ettevõtetel tuleb jõuliselt panustada välisvärbamisse. Rahvusvahelise ettevõtte jaoks on see loogiline samm, et saada vajalikku kompetentsi ja kasvatada äri globaalseks.

Milrem Robotics on mitmes mõttes olnud vastuvoolu ujuja – oleme võrsunud riigist, kus ajalooliselt pole olnud olulist kaitsetööstust, sest see on olnud pigem suurriikide pärusmaa. Eesti on ehitanud endale kuvandit väikese, kuid nutika riigina, kus roboteid programmeeritakse juba lasteaias ning tänavatel sõitvad pakirobotid ei pane enam kellelgi silma pilkuma. Mehitamata maismaasõidukite arenduses oleme maailmas innovaatorite esirinnas. See on ilmselgelt Eesti tehnoloogiahariduse edulugu.

Milrem Robitics’is töötab üle 200 inimese, kellest 140 on insenerid. Innovatsiooni eesliinil olles on meil spetsiifiliste valdkondade spetsialistide vajadus väga suur. Puudu on näiteks süsteemiinseneridest ja -arhitektidest, keda on kõige aeganõudvam ja keerulisem leida. Lisaks veel tarkvarainseneridest, projektijuhtidest ning teistest ekspertidest.

Spetsialistide puuduse leevendamiseks ning rahvusvahelise jalajälje suurendamiseks oleme oma tegevust laiendanud Skandinaaviasse ja Lääne-Euroopasse. Oleme kasvanud rahvusvaheliseks ettevõtteks, millel on üksused Hollandis, Rootsis ja Soomes. Praeguseks on 10% meie töötajaid pärit välisriikidest. Enamik meie välisspetsialiste täidavad rolle, mis nõuavad unikaalset kompetentsi. Nende seas on süsteemiarhitektid ja -insenerid ning rahvusvahelise kogemusega projekti- ja müügijuhtimise tippspetsialistid.

Globaalse edu saavutamiseks peab ka ettevõte olema globaalselt üles ehitatud, mistõttu on meie jaoks oluline leida eri kogemuste ja nägemustega eksperte erinevatest riikidest. Rahvusvaheline tiim loob ettevõttele kiire ja olulise kasvueelise. Kaasa aitab samuti see, et kaugtööks on kõik võimalused olemas, mistõttu me ei ole pidanud välistöötajaid tingimata Eestisse elama tooma. Kaugtööks vajalikud vahendid pole ammu enam midagi ebatavalist, mida enamik ettevõtteid suurusest olenemata endale lubada ei saaks. Kaugtöö on muutunud normaalsuseks, mida annab kasutada peaaegu kõikide funktsioonide täitmiseks.

Elu- ja töökeskkond olgu atraktiivne

Kõike seda öeldes ei arva ma siiski, et Eesti ülikoolid ei peaks tegelema insenerihariduse edendamise ja populariseerimisega. Vastupidi – see on äärmiselt olulise tähtsusega, sest loob väärtust nii meie ettevõtetele kui kogu Eesti ühiskonnale.

Hetkeväljavaated pole kuigi helged: ülikoolidest tuleb vaid kolmandik töötleva tööstuse tulevikujuhte ja -spetsialiste. See tähendab, et vähem kui 10 aasta pärast on Eestis puudu koguni kaks kolmandikku vajalikest inseneridest. See on tohutu puudujääk, mis võib halvata kogu meie tööstuse arengu. Ilma vajaliku kompetentsita aga ei ole võimalik innovatsiooni luua ega ka rakendada.

Eesti ettevõtted värbaks hea meelega Eestis õppinud insenere ja eksperte, kui neid oleks spetsiifilistes valdkondades piisavalt. Samas tuleb jääda realistlikuks ning arvestama, et väikeses riigis ei ole võimalik hariduses nii olulisel määral spetsialiseeruda, kui tööstus tegelikult vajaks. Oskusteadmiste turg on globaalne ning see loob võimalusi nii Eesti ülikoolilõpetajatele kui ka meie ettevõtetele.

Kuna piirid on avatud kahte pidi, siis peame Eestis mõtlema strateegilisemalt sellele, kuidas muuta meie elu- ja töökeskkonda (ja ka linnaruumi!) atraktiivsemaks. Kas Eestit nähakse praegu kiirelt areneva keskusena, kus elukvaliteet on kõrge, elu käib ja uuendused sünnivad? Sellise staatuse pärast konkureerivad paljud linnad ja riigid maailmas. Vajalike inseneride ja tippspetsialistide siin hoidmiseks või siia meelitamiseks on need aspektid aga ühed olulisemad, mille suunas peame julgelt tegutsema.