Avaldame Tammisti Riigikogus peetud kõne täismahus:

Venemaa poolt alustatud vallutussõda Ukrainas ja energiarelva kasutamine Euroopa riikide vastu on meie majandusele mõjunud laastavalt - viinud majanduse langusesse ning toonud kaasa inflatsiooninumbrid, mida viimati nägime kolme kümnendi eest.

Rahvusvahelise Energiaagentuuri andmetel on 90% elektri hinnatõusust põhjustatud gaasi ja kivisöe hinnatõusust. Fossiilenergia tootjad on ainuüksi käesoleval aastal teeninud 2 triljonit USD erakorralist tulu.

Ainuüksi tänavu maksame me majapidamiste elatustaseme languse, majanduse konkurentsivõime alanemise ja riigivõla kasvu arvelt elektri eest ülemääraselt sadu miljoneid eurosid. Siia arvestusse peame lisama ka kütuste kallinemisest tingitud hinnatõusud transpordi ja soojussektoris.

Sellest olukorrast väljapääsemiseks on ainus viis uute ja soodsamate tootmisvõimsuste rajamine, mis asendaks kallimaid, vähendaks sõltuvust importkütustest ja annaks pikaajalise kindluse ettevõtetele ning majapidamistele.

Tunnustades küll riiki ja parlamendisaadikuid ENMAKS-is seatud eesmärgi eest 2030. aastal toota vähemalt sama palju taastuvat elektrit kui tarbime, pole meil võimalik oodata kümnendi lõpuni. Iga viivitatud aastaga muutume ühiskonnana vaesemaks ja seetõttu tuleb meil kõigil teha endast olenev, et energiasõjast kiiresti ja võidukalt väljuda.

Meile on vaja tulevikukindlat tootmisportfelli, mis oleks kooskõlas keskkonnaeesmärkidega, tagaks varustuskindluse ja taskukohase hinna.

Juba viidatud seadus leidis oma seletuskirjas õigustatult, et suurima kasvupotentsiaaliga on tuuleenergia, mille toodang peaks nimetatud eesmärgi saavutamiseks ligikaudu üheksakordistuma. See eeldab täiendavaid tuuleenergia tootmisvõimsusi maismaale ning merele. Tuuleaukude katmiseks sobilike põlevkivi ja puidu hübriidplokkide jätkuva kasutamise ning olemasolevate koostootmisjaamadega oleks vastatud ka küsimus, kust saame elektrit siis, kui tuul ei puhu ja päike ei paista.

Kuid seda vastust ei saa anda lõpmatuseni. Seetõttu pöörasid tänavu Rohetiigri laiapõhjalise ja parimatest energeetikaekspertidest energiateekaardi koostajad erilist tähelepanu sellele, kuidas võiks tulevikus näha välja tootmisportfell, kus amortiseeruvad hübriidplokid asendatakse järk-järgult alternatiividega.

Vastuseks on kombinatsioon täiendavatest tootmisvõimsustest, salvestuslahendustest, tipuelektrijaamadest ning tarbimise juhtimise lahendustest.

Tulevikukindel elektritootmine eeldab ühe võimaliku stsenaariumi korral täiendavalt veel sadu megavatte päikesepaneele, tuhatkond megavatti meretuuleparke ja maismaatuuleparke, koostootmispotentsiaali rakendamist. Selline tootmisportfell kataks tarbimise 95% ajast. Kui siia lisada lühiajalise salvestusena akusid, vesipumpsalvestust ja biometaanil või vesinikust toodetud metaanil töötavaid tipuelektrijaamasid oleme suutelised elektrienergiaga ennast ise varustama.

Kavandades neid samme terviklikumalt, suudaksime ka astuda tubli sammu edasi teiste sektorite dekarboniseerimisel. Juba viidatud biometaani tootmine tuleb meil realiseerida 1-1,2 TWh ulatuses pelgalt keskkonnaeesmärkide täitmiseks, et pääseda kalli CO2 kvoodi ostmisest. Ka on reservtootmisvõimsustel positiivne mõju näiteks soojusvarustuse tagamisel - tootes rohelisest elektrist vesinikku või biometaanist elektrit, saame ülejääva soojuse suunata kaugküttevõrkudesse. Rohelist elektrit saaksime kasutada ka transpordi elektrifitseerimisse. Seetõttu ei peaks me kartma elektritootmisse n.ö. üle-investeerida, sest nii saame astuda julgemalt vastu muutustele energeetikas tervikuna. Soodsad energiahinnad on hea probleem mida omada. See aitaks nii eksportivat tööstust kui suurendaks meie riigi atraktiivsust uutele investeeringutele.

Tuleviku-tootmisportfell oleks tarbijatele ligi kolm korda soodsam kui Eesti Energia poolt taotletav universaalteenuse hind, aitaks eksportivat tööstus- ja teenindussektorit kliimaneutraalsete toodete ja teenustega välisturgudel, panustaks majanduskasvu ning tööhõivesse ja aitaks turule innovatiivseid energialahendusi.

On selge, et tegu on märkimisväärsete investeeringutega, ent investeerimisest ei pääse me nii või teisiti, sest igavesti põlevkivijaamadele lootma jääda ei saa. Investeeringud tuleks teha erasektori poolt, leides kõige kiiremad ja efektiivsemad viisid uute lahenduste ehitamiseks.

Mida on aga selleks vaja?

· Lühendada oluliselt planeeringuid ja loamenetlusi, et 4-5 aasta asemel saaksime planeeringu tehtud 1-2 aastaga nagu naaberriikides.

· Lüüa kord majja võrguliitumiste segapuntras ja arendada võrku hajaenergeetika vastuvõtmiseks

· Aidata hinnapõranda kaudu kaasa finantseerijate poolsete riskide maandamisele.

Kolmest probleemi lahendusest kaks on täna teie laual. Teie ees on teie kolleegide poolt majanduskomisjonis algatatud SE696, mille muudatusettepanekute seas on lahendusi, kuidas planeeringu ja loamenetlusi lühendada – võimaldada eriplaneeringu asukohavalikust edasi liikumist projekteerimistingimustega, lühendada oluliselt menetlustähtaegasid, võimaldada planeeringute hankemenetluse ümberkorraldamist jm

Liitumistega segapuntras tuleb saada selgus. Elektrituruseadus, võrgueeskiri ja liitumistingimused ei ole kunagi olnud mõeldud skeemideks, millega broneeritakse ühiskonna poolt loodud võrguressurss. SE696 ettepanekute hulgas on need, millega kehtestatakse deposiit uutele liitujatele, kasutuseta võrguressursi tasu neile, kes tootmisseadmeid valmis ei ehita, piiratakse liitumisel võimalusi tootmisseadme primaarenergiaallika muutmiseks jm. Ka peame juba täna mõtlema sellele, et vajalikud võrguinvesteeringud astuksid ühte sammu rajamisel olevate tootmisvõimsustega.

Ma palun teilt kindlameelsust ja otsustusjulgust, et Riigikogu menetluses olevad lahendused ei jääks poolikuks. Kui me ei suuda arendustegevuse raamtingimusi naabritega ühtlustada, siis lähevad investeeringud mujale.

Kolmest sõlmküsimusest ühele meil täna aga täit vastust ei ole. Olemasolev elektriturumudel on hea olukordadeks, kus meil on palju juba rajatud elektrijaamasid, mis konkureerivad omavahel elektritootmise muutuvkulu alusel. Kuid see turumudel ei ole kunagi olnud mõeldud kompenseerima investeeringukulu ei tootmis- ega ka salvestusseadmetel. Kõnekas on tõsiasi, et ka viimastel aastatel rajatud suuremad elektrijaamad on moel või teisel saanud investeerimiskindluse riigilt. Valitsus on otsustanud vähempakkumiste jätkamise 2024 ja 2025 aastal kokku 1 TWh ulatuses. Ent vaja oleks mõelda ka, mis saab peale 2025. aastat.

Meie kogemus turuosalisena näitab, et Eestit ei saa kahjuks võrrelda riikidega, kus tugeva tööstustarbimise vastu oleks võimalik turupõhiselt pikaajalisi elektri ostumüügilepinguid sõlmida. Meie elektritarbimine on killustatud, vastaspoolte risk kõrge ning finantseerija valmisolek riske võtta madalam. Seetõttu vajab tulevikukindel tootmisportfell hinnapõrandat olgu seda siis täiendavate vähempakkumiste, turumudeli reformi või riiklike garantiide näol.

Utilitas nagu ka mitmed teised energiatootjad on valmis olema riigile, omavalitsustele ja kogukondadele headeks partneriteks nende plaanide elluviimisel. Oleme seadnud sihiks viia oma investeeringukava ellu maksimaalses tempos. Järgmise kolme aastaga kavandame investeeringuid uutesse merevee soojuspumpadesse, 600 megavati ulatuses tuuleparkidesse Eestis, Lätis ja Leedus ning 5 aastaga soovime valmis ehitada 1200 megavatti Saare-Liivi meretuulepargist. Lisaks kavandame investeeringuid tuulejaamade juurde rajatavatesse päikeseparkidesse ja akupankadesse aga ka vesinikulahendustesse. Viimases soovime panustada ka tehnoloogia arendusse.

Mul on hea meel tõdeda, et mitmed järjestikused valitsused on leidnud võimalusi riigikaitseliste piirangute leevendamiseks, võrgutugevdamisse investeerimiseks, salvestus- ja vesinikutehnoloogiate arendamiseks. Kuid ma palun teilt enamat - pingutada ühiselt selle nimel, et riik energiakriisist tugevamana väljuks ning tulevikukindla elektritootmisega rajada alus majandusliku heaolu kasvule tegemata samas kompromisse varustuskindluse ja keskkonnahoiu arvelt

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid