Arhitektuuri- ja ehitusvaldkond vajab uusi regulatsioone vastutustundlikumalt jätkamiseks

Viimsi Artiumis toimunud rahvusvahelisel konverentsil „Rohepöörde väljakutsed ruumiloomes“ arutlesid ettekandjad hoonete ja ehitusmaterjalide taaskasutuse, aga ka linnaehituse ümbermõtestamise üle, pakkudes välja uusi ruumiloome viise ja võtteid ühises võitluses kliimasoojenemise vastu.

Belgia Brüsseli piirkonna riigiarhitekt Kristiaan Borret rääkis konverentsil Brüsselis hoogu saanud vanade materjalide inventuurist ja taaskasutusest, mis lõi piirkonnas omamoodi vanade ehitusmaterjalide siseturu, kus saab soetada hoonete lammutamisest või renoveerimisest üle jäänud materjale või liigutatavaid konstruktsioone, et neid mujal kasutada.

„Metsiku kapitalismi ajal 1960. aastatel ehitati Brüsselisse hoogsalt suuri hooneid, mida praegu järjest kaasajastatakse. See protsess käivitas uue nähtuse nagu adaptiivne taaskasutus. Projekti käivitas Rotori disainipraktika meeskond, mis suunab kasutuskõlblikke ehitusmaterjale järelturule“, selgitas Borret.

Näiteks renoveerimise või lammutamise tõttu mittevajalikuks muutunud marmorplaadid, seinaplaadid, aknaraamid või lausa ventilatsioonisüsteemid demonteeritakse hoolikalt ja suunatakse järelturule või taaskasutatakse uute objektide loomisel. Rotori initsiatiivi võtsid üle ka teised arhitektuuribürood ja ehitusfirmad, aga ka eraisikud, ning tegemist on jõulise trendiga kogu piirkonnas.

Ka Eestis on ruumiloomes käivitunud taaskasutus. Mirko Traks KINO maastikuarhitektidest tõi näiteks maastikuarhitektide püüdluse vähendada linnamaastike loomisel tekkivat jalajälge. „Töötades vanadel tööstusaladel, nagu näiteks Tallinna Veerenni elamukvartali pargi loomisel, puutume tihti kokku betoon- ja asfaltplatsidega, mille lõhkumine ja äraviimine tekitaks juba omaette suure jalajälje. Kasutame neid materjale kohapeal ära treppide, teede, tänavakivide loomisel, istutame taimi nende vahele ning edasi teeb loodus oma tööd ise,“ selgitas Traks ja ütles, et lähiaja üks suurimaid eesootavaid töid selles võtmes on Kadrina uue kooli maastikuarhitektuur, milles soovitakse ära kasutada võimalikult palju vana koolihoone lammutamise materjalijääke.

Norra ühe suurima arhitektuuribüroo Mad Arkitekter tegevjuhi ja partneri Åshild Wangensteen Bjørviku sõnul seisab kogu ruumiloome valdkond revolutsiooni lävel ning ringmajandus on arhitektuuris ja ehituses kanda kinnitamas. „Peame muutma oma ehitusviisi ning jõudma arusaamisele, et parim hoone on taaskasutatud hoone. 80% homsetest hoonetest on tegelikult juba siin,“ ütles Wangensteen Bjørvik.

Mad Arkitekteri projekti alusel renoveeriti Oslo südames, kus kehtivad maailma rangeimad ehituseeskirjad, kontorihoone ning rajati sellele 8-korruseline juurdeehitus täies ulatuses taaskasutusmaterjalidest, mis olid kogutud 25 erinevalt objektilt: telliskividest ja betoonplaatidest fassaadini, teraskonstruktsioonidest akendeni. Siseviimistluses kasutati näiteks ehituspoodide müügijääke ning mujalt hoonetest pärit demonteerimisele ja äraviskamisele määratud elemente. Tulemuste mõõtmisel selgus, et projekt tootis 70% vähem CO₂ heidet võrreldes tavapärase hoone ehituse ja renoveerimisega, lisaks vähenes tohutul määral jäätmete hulk.

„See projekt käivitas Norra ehitustööstuses uue liikumise, aitas meil avastada ringmajanduse väljakutseid regulatsioonide osas ning selle tulemusena otsustas valitsus taaskasutamise hõlbustamiseks riiklikud reeglid ka üle vaadata. Vastavad muutused juba toimuvad. Oleme tunnistajaks revolutsioonile ehitustööstuses: laiaulatusliku taaskasutuse kontseptsioon pole mitte ainult realistlik, vaid ka teostatav ning tulemuseks võib olla tõeliselt atraktiivne projekt – ja see on suur samm kliimaeesmärkide saavutamise suunas,“ ütles Wangensteen Bjørvik.

Lõpuarutelus toodi välja, et väga oluline on eesmärkides ühiselt kokku leppida ja muuta nii planeerimise, projekteerimise kui ka ehitamise valdkonna regulatsioone nii, et turg hakkaks neid laialdaselt järgima. Seejuures ei tohi unustada kvaliteetse ruumi aluspõhimõtteid. Linnad peavad muutuma kompaktsemaks, hoonete eluiga pikemaks, hoonetevaheline ruum elurikkamaks. Hoonete kohandamine ning vanast ehitusmaterjalist uute majade ning maastike ehitamine loob nii arhitektidele kui ehitajatele uusi põnevaid väljakutseid.