Tööstussektori probleeme on viimastel kuudel Eesti meedias üsna põhjalikult kajastatud, seega ei saanud tööstustoodangu kahanemine tulla kellelgi üllatusena. Kui jätta kõrvale augustikuu erakorraline kasv mäetööstuses, siis on suve teisest poolest saati tööstuse toodangumaht olnud stabiilselt 6-7% väiksem kui aasta varem samal perioodil. Samasugune areng on toimunud ka töötlevas tööstuses eraldivõetuna.

Üks trend sai oktoobris siiski murtud. Nimelt esimest korda peale esmast koroonašokki 2020. aasta kevadel vähenes toomismaht taas kõigis kolmes tööstuse allharus – mäetööstuses, energeetikas ja töötlevas tööstuses – korraga. Sellised kuud on ka ajaloos pikemalt tagasi minnes pigem harvad. Tõsi, mäetööstuse toodangu vähenemine oli oktoobris vaid marginaalne.

Endiselt on suure surve all puidu- ja mööblitööstuse ettevõtted, kes maadlevad lisaks kõrgetele energiakuludele ka konkurentidest märksa kallima toormaterjaliga. Nõrgenenud väliskeskkond mõjutab aga ka teisi töötleva tööstuse harusid negatiivselt, sest ligikaudu kaks kolmandikku toodangust müüakse selles valdkonnas just piiri taha. Ettevõtjad ootavad järgmistel kuudel ekspordi jätkuvat kahanemist ning kui seni on tootmisvõimsused olnud sisuliselt maksimaalselt kasutusel, siis tasapisi hakkab ka seal tekkima hingamisruumi. Samas pole olukord sektori üleselt veel kõige hullem, sest hetkel olemasolevate tellimuste najal paistab töö olevat kindlustatud järgmiseks 3,5 kuuks, mis on isegi veidi kõrgem kui ajalooline keskmine näitaja.

Enim paneb muretsema aga tõik, et Eesti ettevõtjad kipuvad kaotama oma konkurentsipositsiooni rahvusvahelistel turgudel. Kuna Euroopas ei ole kokku lepitud ühtset ettevõtete toetusmehhanismi kallinenud energiakuludega toimetulekuks, siis on riigid käitunud oma parema äranägemise järgi. Ja kui näiteks Saksamaa energiatoetuste pakett nii majapidamistele kui ettevõtjatele kokku moodustab ligikaudu 6% nende aastasest kogutoodangumahust, siis Eestis jääb see napilt 0,5% juurde. Sealjuures ei ole suurematele ettevõtetele meil üldse toetusi ette nähtud.

Turumajanduslikust loogikast lähtudes võib sellele põhjendusi leida, sest riigipoolsed subsiidiumid ja turusekkumised võivad pikemas vaates viia mittevajalike turumoonutusteni. Lisaks näitavad ka ettevõtete teenitud kasumid majanduse üleselt, et seni pole kõige hullemat veel juhtunud. Ettevõtete pikaajaline konkurentsivõime ei ole aga kindlasti asi, millega riskeerida, sest selle hilisem uuesti ülesehitamine võib osutuda kokkuvõttes majandusele kallimaks kui lühiajaline toetuste maksmine.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid