Ülemiste keskuse juht tööjõupuudusest: ega neid masinaid panda niisama Apollosse või Vapianosse

1. detsembril toimunud Ülemiste keskuse Rentnike Suurkogul arutlesid kaubandusvaldkonna eksperdid selle üle, millised on järgmise kümnendi populaarsemad trendid kaubanduskeskuste arengus ning millised muudatused mõjutavad kaupmehi laiemalt.

Vestlusringis osalesid Ülemiste keskuse juht Guido Pärnits, kaupmeeste liidu tegevjuht Nele Peil, Apollo Grupi juhatuse liige Mauri Dorbek ja Põldma Kaubanduse juht Heinar Põldma. Vestlust juhtis Best Marketingi konverentside programmijuht Hando Sinisalu.

Seadusandlikud muudatused

Rääkides seadusandlikust poolest tõdes Nele Peil, et praegu on Euroopa Liidu tasandil päevakorras asjad, mis pole veel Eesti seadusloomesse üldse jõudnudki – näiteks vastutustundlikus tarneahelas kaupmehe rolli suurendamine. „Euroopas on suur huvi, et tarbijatel oleks iga toote kohta palju rohkem infot, mis peab siis paratamatult väljenduma digitaalses tootepassis ja kaupmehe jaoks lahendustes, kuidas kõike seda infot tarbijale kommunikeerida. Seal on keskkonnaalane info, igasugune tootmisega seonduv info, pakendiga seonduv info, pakendi ümbertöötlusega seonduv info jne. Seega peab kaupmees selle info tootjalt või maaletoojalt kätte saama ja selle siis tarbijale lihtsasse ja arusaadavasse keelde tõlkima.“

Kaupmeeste liidu tegevjuht sõnas samas, et huvitav on küsimus, kes hakkab vastutama siis, kui see info on puudulik või ekslik või kuidas jaguneb vastutus kaupmehe ja tootja vahel. „Kaupmees ei saa vastutada selle eest, mis on tootja kontrolli all.“

„Euroopa Liit tahab selles tarneahelas mingis mõttes panna kaupmehele järelevalve funktsiooni, mida täna täidab Eestis tarbijakaitse ja tehnilise järelevalve amet,“ lausus Peil.

Teiseks suureks teemaks Euroopa Liidus on tarbijaõiguste uuendamine ja täiendamine. „Kaupmehe jaoks on oluline selles kontekstis mainida õigust toodete parandamisele. Euroopa Liit ei taha tulevikus näha oma turul lühiajaliseks kasutuseks mõeldud asju, mis kiiresti katki lähevad. Juba disainis tuleb tooted teha selliseks, et nad oleksid kestvad ja et neid oleks võimalik parandada. See kehtib ka keerukama elektroonika kohta ja siin tarbija tõendamiskoormus ka väheneb,“ selgitas Peil. Tema sõnul toob parandamisõigus kaasa igasuguste parandustöökodade levimise.

Rõivakaubandus -ja toitlustuse trendid

Heinar Põldma hinnangul on üldiselt rõivakaubandust vaadates näha, et inimesed muutuvad ratsionaalsemaks. „Kui eelnevat viit aastat vaadata, siis käidi ühest keskusest teise ja valiti riietust erinevates kohtades. Praegu valitakse välja üks keskus, minnakse sinna ja ostuotsus tehakse kiiremini. Enam ei käida erinevates keskustes niisama vaatamas,“ selgitas ta. „Meil on külastajate arvud langenud, kuid keskmine ost kasvanud ja käibed on samuti kasvanud. Ehk siis külastajad ostavad teadlikult ja rohkem.“

Teise muudatusena rõivakaubanduses viitas Põldma sellele, et kui premium-brände pole viimase 10–15 aasta jooksul tema hinnangul juurde tulnud, siis viimase viie aasta suurimaks muutuseks on ühe uue odavmoebrändi esile kerkimine, mille turuväärtuseks on juba 100 miljardit dollarit – see on Shein. „See näitab tegelikult seda, et kui tehakse odavat, siis leidub alati keegi, kes teeb ikkagi veel odavamat – ja ihalus odavama rõiva järele jääb,“ tõdes Põldma.

Mauri Dorbek lausus, et toitlustusvaldkonnas on kolm põhitrendi, mida toitlustaja peab järgima: „Loomulikult energia ja sellega seonduv kulu ning tarbimine. See mõjutab omajagu kulupoolt. Toon ühe näite – täna võib reaalselt olla olukord, kus sügavkülmutatud kauba hinnatõus on kordades suurem kui värske kauba puhul, sest seda külmutada on lihtsalt liiga kallis.“

„Teiseks see, mida toob turu jaoks endaga kaasa kullerteenus,“ märkis Dorbek. „Selles valdkonnas on mu teadmiste kohaselt rohkem tegutsetud investorite raha eest ehk see sektor ise veel raha ei teeni. Viie aasta jooksul saab selgeks, kuidas see teenus turule jääb ja kuidas sellest lähtuvalt restoranid ja toitlustuskohad peaks enda tegevust ümber reguleerima ja investeeringuid vaatama.“

Dorbek lisas samas, et kullertarned on tulnud, et jääda. „Arvan, et see on mugavusteenus. Kas inimesed on nõus selle eest maksma või mitte, seda tegelikult me ei tea. Keegi pole julgenud seda teed minna, et öelda inimesele, et sul on vaja maksta selle teenuse eest. Praegu on see kulu teisel moel kaetud.“

Dorbeku hinnangul on kolmas asi, millest ei saa üle ega ümber, tööjõu olemasolu ja selle maksumus – see, millise töötunni hinnaga või efektiivsusega sa köögis toimetad.

Kaubanduskeskuste tulevik

„Kui spekuleerida selle üle, kas kaubanduskeskusi nimetatakse ka edaspidi kaubanduskeskusteks, siis jah, neid nimetatakse nii edasi. Eestis ja maailmas üldse on vähe kontsentreeritud piirkondi, kui jätta välja kesklinna transpordisõlmed, mis suudavad rahvast pidevalt ja sihipäraselt sellise hulgana kokku tuua,“ ütles Guido Pärnits. „20 000 inimest päevas nagu Ülemiste keskus päevas kokku toob, see on kunst omaette. Selles mõttes on kaubandus vaieldamatult inimeste liikumise vedur nii täna, homme kui ka 50 aasta pärast.“

Pärnitsa sõnul ei muutu keskustes kaubandus, vaid keskused peavad olema targad, et oma võimalusi ära kasutada muude äride sinna toomiseks ehk siis keskused muutuvad multifunktsionaalsemaks. „Kaubandus kui üks inimeste loomuomasemaid asju jääb alles. Ja keskused, kes suudavad seda pakkuda, ei kao kuskile,“ lisas ta.

Heinar Põldma sõnul on e-kaubandus üks müügiliike teiste kõrval, mis hakkas kiirelt kasvama umbes kümmekond aastat tagasi. Näiteks Denim Dreami puhul moodustab e-kaubandus 10% käibest, ilmselt kasvab veel 15–20 protsendile. See jaekaupmeeste jaoks lihtsalt üks võimalus.

Põldma hinnangul ostetakse e-poodidest rohkem siis, kui Eestis pole seda toodet saada, mida tahetakse. „Teine põhjus on see, et suured e-kaubanduse ettevõtted on nn start-up’id, kuhu investorid pumpavad raha sisse. Enamuses on nad kahjumis. Nad ostavad hästi suurelt kaupa sisse, seetõttu on praegu e-kaubanduses kaupa tohutult üle. Kõik need ülisoodsad pakkumised on selleks, et neil on kaup vaja maha müüa. Toode on saada alla igasuguse omahinna, seal on tegelikult suured kahjumid taga,“ lisas ta.

Mauri Dorbeku sõnul on toitlustuskohtades kasutatavad digitaalsed lahendused juurutatud ikkagi klientide vajadusi silmas pidades. Lisaks ka see teadmine, et koos noorema põlvkonna peale tulekuga tulevad ka muudatused tarbimiskäitumises, kus nutitelefonil on oluline roll. Sarnaselt tulid ka raamatukauplustesse iseteeninduskassad. „Kassas vormistad ostu, juttu müüjaga ajad riiuli vahel,“ tõdes ta.

Guido Pärnits lausus, et kaubanduses on digitaliseerimine see rohi, millega saab vastu asuda tööjõupuudusele: „Ega neid masinaid panda niisama Apollosse või Vapianosse.“ Pärnits ütles töötajate puudusest rääkides, et võrreldes COVIDi-eelse ajaga on muutunud tööotsija ootused hea töökoha osas – väga oluliseks on neile muutunud kodutöö võimalus ning teisalt on inimeste jaoks ebaolulisemaks muutunud karjäärivõimalus ning eneseharimise vajalikkus. „Seega üks põhjus, miks meil pole töötajaid, on selles, et inimesed on muutunud oluliselt mugavamaks,“ lisas ta.

Kaupluste lahtiolekuaeg. Kas varasem sulgemine annab võitu tööjõukulude kui ka energia kokkuhoiu osas?

„Nii palju kui mina olen kaupmeestega rääkinud, siis peaaegu mitte keegi ei näe varasemast sulgemisest rahalist säästu,“ tõdes Nele Peil. Tema sõnul on suure energiakuluga seadmetel, nagu näiteks külmutusseadmed, enamasti fikseeritud aeg, mil need peavad oleme sisse lülitatud. Kaupmehed on niigi kasutusele võtnud võimalikult keskkonnasäästlikud lahendused ning töötajaid on õhtutundidel kauplustes ka vähem. „Rahalises mõttes see pigem ei vääri tegelemist.“

Pigem on Peili sõnul põhjuseks, miks teistes Euroopa riikides kauplusi varem suletakse, nii ametiühingute kui ka katoliku kiriku mõju. „Eestis on ka asja arutatud, aga on näha, et ühisosa erinevate huvirühmade puhul on väga väike. Ma ei usu, et oleks võimalik leida kõikidele sobivat lahendust. Ainuke variant seda reguleerida on selline, et kellegi eelistus jääb peale teiste arvelt.“

Guido Pärnits lisas teema täienduseks, et näiteks betooni hinna tõustes ei hakka keegi ehitama väiksemat maja, vaid selle maja ehitamine läheb lihtsalt kallimaks. Samuti kui keegi arvab, et efektiivsem on kaupluse pinda vähendada, siis ei ole põhjus selles, et rendi- või energiahind on kõrge, vaid lihtsalt konkreetse kauba müümiseks on pind liiga suur. Sisendhindade, näiteks energiahinna kallinemine kajastub ikka ennekõike kaupade hinna tõusus, mitte kaupluste väiksemaks muutumises.