Hiljuti tuletas sotsiaal- ja rahandusministeeriumi analüüs taas kõigile meelde, et senisel kursil ootab Eesti pensionisüsteemi sisuliselt pankrot. Meil on juba täna üks vanaduspensionär ainult kahe maksumaksja kohta ning pensionäride osakaal aina kasvab. Samal ajal nõuavad rohkem maksuraha ka kõik muud valdkonnad nagu näiteks haridus, laiapindne riigikaitse või meditsiin, ning tihti põhjendatult.

Karmide tõdede väljaütlemine tekitab alati ärevust ning nüüdki on saanud meediast lugeda seinast seina arvamusi, mida pensionite asjus teha tuleks. Küll on räägitud sellest, kuidas pensioniteks kogutavat raha teistmoodi ümber jagada, et keegi vanaduses päris külma ja nälga ei jääks. Kuulda on olnud hääli, et olgu riikliku pensionisüsteemiga nagu on, mõelgem hoopis, kuidas väärikas eas kodanikke veel rohkem tööturule kaasata. Ka see on õige mõte, aga siin on Eesti juba Euroopa esirinnas ja seeniorite tööhõive veelgi tõstmine aitaks probleemi ainult veidi leevendada. Otsapidi on jõutud isegi karjääri ja laste saamise vastandamiseni, kuigi väärikas eas kodanike tugivõrk on just seda tugevam, mida rohkem suudab ühiskond toetada töö- ja pereelu ühildamist.

Paljude kirglike sõnavõttude järel me siiski probleemi lahendamisele kuigivõrd lähemal ei ole. Mida ikkagi konkreetselt ära teha, et Eesti pensionisüsteem tulevikus pankrotti ei läheks? Ministeeriumite analüüsis toodi taaskord ühe lahendusena välja tööandjapension. Samas ei jäänud selle juures kõige tähtsam võib-olla piisavalt kõlama. Samuti peitub saatan pahatihti pisiasjades. Ka tööandjapensioni puhul määravad mõned detailid, kas see looks päriselt Eesti tulevastele pensionäridele väärtust.

Maksureeglid peaksid julgustama pensionisse investeerima

Tööandjapension tähendab, et selmet maksta näiteks suuremat palka, suunab tööandja ühe osa töötaja jaoks mõeldud kogukompensatsioonist pensioniinvesteeringuks. Hea mõte, aga miks peaks tööandja seda tegema? Enamik töötajaid eelistaks ju raha kohe kätte saada ning tublide töötajate nimel konkureerimiseks tekib surve sellele soovile vastu tulla.

Olukord muutuks aga siis, kui pensioniinvesteeringu pealt (erinevalt palgast) topelt makse maksma ei peaks. Sest miks peaks pensioniks kogutava summa pealt maksma omakorda täismahus makse, kui eesmärgiks on pensionide rahastamine. Töötaja võib tajuda, et 100 eurot käes on parem kui 100 eurot pensioni jaoks investeeringuna kasvamas.

Aga kui tööandja kogukulu on palgana makstes umbes 135 eurot (nagu täna on), töötaja pensionisse investeerides oleks aga 100, siis tekib oluline motivatsioon niiöelda müüa töötajatele võimalust saada 100-eurose palgatõusu asemel näiteks 115-eurone sissemakse pensionisse. Nii tööandjal kui töötajal tekiks parimas mõttes egoistlik stiimul eelistada pensioniinvesteeringut palgatõusule. Võidaksid mõlemad ning pikas perspektiivis ka pensionisüsteem.

Seda veel eriti siis, kui kombineerida selline võimalus värske seadusemuudatusega, mis lubab inimesel suurendada oma panust II pensionisambasse. Võiksime anda ka tööandjatele mõistliku võimaluse maksta lisasummasid II sambasse samas ulatuses, nagu inimesed ise II sambasse panustavad. Kui inimene panustab 2%, 4% või 6%, siis sama suur oleks ka tööandja panus. See aitaks ühtlasi tekitada lisamotivatsiooni II sambasse jäämiseks ja seal isegi oma sissemakse suurendamiseks.

Soodustagem pensioniks investeerimist nagu juba soodustame sportimist

Oleme mõned sammud sel teel juba astunud – tööandja saab panustada töötaja III sambasse ning selle pealt tulumaksu maksma ei pea. Aga sotsiaalmaksu ning kindlustusmakseid peab endiselt. Miks ometi? Võrdluseks, väga mõistliku asjakorraldusena on Eestis tööandja investeering töötajate sportimisse ja tervisesse teatud mahus täiesti maksuvaba. See võimalus on tänaseks ülipopulaarne ning sellest on saanud töötajate värbamise argument. Sarnaselt peaks toimuma ka tööandjapensioniga.

Samuti on III samba maksete ülempiir püsinud seesama juba üle kümne aasta. Seega kasvõi inflatsiooni tõttu pole tööandja poolt töötaja pensionisse investeerimise võimalused aja jooksul mitte avardunud, vaid raha väärtust arvestades lausa kokku tõmbunud.

Konkreetne soovitus oleks vabastada tööandja poolt töötaja pensionisse tehtavad investeeringud maksudest täielikult, tehtagu makseid kas II või III sambasse. Ning ka maksimummäära võiks lihtsalt ära kaotada.

Pole mingit alust karta, et sellise maksuvabastusega hakkaks tööandjad palga asemel pensionimakseid tegema. Meil on pidev puudus tööjõust, mitte vastupidi, ning sellises olukorras määrab tasustamise tingimused suuresti töötaja. Seetõttu pole selle muudatusega vaja ka karta, et maksulaekumine kahaneb. Ainus, mis juhtuda saab, on see, et pensionisäästud suurenevad. Seega selline lahendus ei nõuaks riigilt lisaraha – küll aga riigijuhtidelt otsustamisjulgust.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid