Veoauto kastis loksumisest turvalise, meeldiva ja säästliku rännakuni

Bussiga ühest linnast teise – esmapilgul justkui nii lihtsakoeline ja kiretu! Tegelikkus on aga kordades sisukam ja selle nimel on juba pikka aega tõsist tööd tehtud. Ammuilma on möödas ajad, kui bussisõit oli üksnes transport selle kõige lihtsamas vormis. Bussisõit toob reisijatele nii kultuuri, kaasinimestega kohtumise võimaluse, säästlikkuse kui ka positiivsed emotsioonid.

Sajanditagused Eesti-sisesed reisimisvõimalused ja nägemus inimesest selle osana tunduvad praegu enamikule meist ilmselt nii naljakad kui ka lihtsalt uskumatud. Ühest kohast teise liikumise piiratud võimalused on muidugi teada-tuntud fakt, millega tegeletakse siiani ja mida võib võrrelda Tallinna linna või Eesti riigiga – alati saab midagi veel paremaks muuta. Siiski on bussisõidu eelistajate arvu kasv selge märk, et suurim töö on praeguseks juba tehtud.

Ilmselt ei tea paljud aga seda, et 1920ndatel laiemaks kasutamiseks loodud esimesed „bussid“ olid sisuliselt keevituskuuri läbinud veoautod, mille pikim marsruut polnud sugugi Tallinnast Tartusse, vaid tükk maad lühem. Miks? Märksõnade hulka kuuluvad nii võimekus, mugavus kui ka turvalisus. Praegu tundub absurdne, et 1956. aastal konstrueeritud ZIS-busside pidurid ... ei olnudki mingid õiged pidurid. Lähtuvalt sellest pole ka ime, et reisijat nähti põhimõtteliselt vaid veose objektina ja ei millegi enamana. Arusaamine, et inimene peab ennast kogu bussisõidu vältel hästi tundma ja bussiga reisimine saab olla nii säästlik kui ka kultuurne tegevus, jättis ennast veel pikkadeks aastakümneteks ootama. Sama lugu ka eestlaste vajadustele vastavate marsruutide ja selleks loodud taristuga. Kunagistest trööstitu väljanägemise ja kütusehaisuga LAZ- ning Ikaruse bussidega seonduvast tsirkusest oleme hüpanud ratastel meelelahutuskeskuste ajastusse.

Ettetulevate raskuste ületamist on alati soodustanud oluline fakt: buss on ainuke suuremate gruppide liigutamiseks mõeldud sõiduk, mida saab viia täpselt sinna, kus seda vajatakse – ei mingeid rööpaid, elektriliine ega maandumisradasid. Bussindusele omane paindlikkus ja Eesti hajaasustus töötavad kenasti üksteise kasuks ning on vorminud eestlaste harjumusi bussisõitu eelistama. Bussisõit suudab võimalikult optimaalselt inimeste vajadustega kohaneda ja paljud teenused toimisid sisulises mõttes juba ammu enne ametlikult formuleerimist, mille väga heaks näiteks on Cargobus.

Kust kohast, kuhu ja kuidas?

Nagu näitab nii Eesti kui ka meie lähiriikide kogemus, mõjutab reisijate bussisõidu agarust nii selgus marsruutide, ümberistumiste ja piletisüsteemi osas kui ka bussijaamade lähedus kesklinnale ning pakutavad lisahüved. Buss ei tohiks olla vaid transport ja bussijaam vaid ebamugavate pinkidega kõle koht ootamiseks – õnneks neid seisukohti enam keegi kahtluse alla ei seagi. 1965. aastal valminud Tallinna Bussijaam on meeldivaks paigaks nii reisi alustajatele kui ka lõpetajatele. Paljude välismaiste valdkonna spetsialistide jaoks on Tallinna Bussijaama puhtus omaette vaatamisväärsus.

Küsitluste kohaselt tulevad umbes 70% reisijatest Tallinna Bussijaama kohale kuni 60 minutit enne reisi ja mitte pelgalt igaks juhuks, vaid palju selgema eesmärgiga – kes soovib enne sõitu veidi keha kinnitada, kes natukene tööasjadega tegeleda. Lühidalt: ilusad ja mugavad bussid ning bussijaamad tõmbavad rahvast reisima. Suureks ja oluliseks, kuid mitte siiski ainukeseks murranguks selles osas on olnud Lux Expressi bussid. Pole ebatavaline, et ühest Eesti otsast teise sõitval autojuhil tekib pärast kümmekond minutit uhke bussi taga sõitmist tunne, et ta võiks hoopis ise selle bussi mugaval istmel sõitu nautida ja ehk ka samal ajal tööd teha või raamatut lugeda. Eesti võib õigustatult uhkust tunda, sest paljudes riikides vaid eksklusiivse eritellimusega saadaolevad bussid on meie Maarjamaal igapäevane reaalsus kõikidele inimestele ja seda vägagi mõistliku summa eest.

Bussisõit on oluline ühisliikuvuse viis, mille elushoidmise ja igakülgse arendamise olulise mootorina T grupp OÜ tegutseb. Hoiakute ja harjumuste muutmine võib ühiskonnas tunduda algul pikk ja vaevaline, kuid praeguseks pole bussisõit sõltumata staatusest ja sissetulekust kellegi jaoks häbiasi. Lisaks isiklikule mugavusele ja kasule mõtleb vastutustundlik inimene ka ökoloogilisele jalajäljele. See pole ainult populaarne mõtteviis, vaid sellel on suured keskkondlikud ja eetilised mõjud. Kui varem eeldati, et bussiga teise linna kohtumisele tulnud kolleegil on auto katki, küsitakse nüüd vastupidises olukorras üha sagedamini: „Miks autoga ja mitte hoopis bussiga?“

bussijaam.ee

cargobus.ee

tpilet.ee

Fakte ajaloost:

- 1922 avati esimesed viis bussiliini, mis hakkasid rahvast vedama regulaarse graafiku alusel.

- Enne Teist maailmasõda hangiti Eestisse Lääne-Euroopa ja Ameerika tootjate busse, mida siinmail ehitati ringi ja putitati.

- 1956 tulid linnadevahelistele reisidele ZIS 127 (ZIS tähendab Zavod imeni Stalina) ja Ikarus 55 bussid, mis pidid võimu arvates kujutama Nõukogude Liidu suursaavutust, kuid olid parajad Vene imed.

- 1959 koliti kaugliinide bussijaam Tallinnas praegusesse asukohta ja 1965 avati seal praegune hoone, mida renoveeriti aastal 2012. Praeguses asukohas on bussijaam juba pea kolmele inimpõlvele omane ja tuttav.

- Lennunduse arenedes 2000ndate algul tekkis olukord, kus vaene eestlane ei viitsinud enam Sakamaale bussiga reisida. Seetõttu tõi Lux Express turule meelelahutuskeskustega varustatud bussid kuni 500 km distantside jaoks. Ajakulu on lendamisega sama, kuid bussid on mugavamad, liiguvad kesklinnast kesklinna, seal saab kasutada internetti, vaadata meelelahutuskeskusest filme ja mängida. Samuti on bussisõit turvalisem ja odavam kui oma autoga reisimine.