KUULA | Rohetiiger: roheline linn algab läbimõeldud planeerimisest

Linnad on kõige suuremad planeedi reostajad, tervelt 70% kogu maailma heidetest on pärit just nimelt linnadest. Suurel hulgal koos elavad inimesed tarbivad, kulutavad ja reostavad taktitundetult, sest enamiku linnade puhul ei saa rääkida läbimõeldud planeerimisest, mis võtaks arvesse erinevaid sellise eksistentsi kitsaskohti. Kuid on olemas ka teistsuguseid näiteid, kus terve asum hingab ja mõtleb roheliselt. Eesti näidetest räägivad Hundipea kliimaneutraalse asumi ehituse ja arenduse eestvedaja Markus Hääl, Ülemiste City juht Ursel Velve ning TalTechi rohepöörde prorektor Helen Sooväli-Sepping. Saadet juhib ajakirjanik Erik Moora.

„Rohetiigri ühe asutajana liitusime Rohetiigri Akadeemia esimese lennuga, kus esimese asjana kaardistasime ära 30 erinevat probleemi meie linnakus. Asusime nendega ka kohe tegelema ja oleme koostöös Utilitasega läinud üle kaugküttele ja -jahutusele, hakkasime kasutama linnakus rohelist energiat, oleme läinud üle ka taaskasutatavatele toidukarpidele. Samuti oleme koostöös Tallinna linnaga võtmas ette suuri muutusi liikuvuses. See on suur CO₂ tekitaja ja vaatlemegi koos linnaga, kuidas vähendada saastet nende puhul, kes tulevad oma autoga linnakusse tööle ja kooli,“ räägib linnaku juht Ursel Velve.

„Suurim märgiline muutus, mida saab hetkel Ülemiste City osas välja tuua, on mainitud pakendite vähendamine. Uuringust selgus, et tekitame linnakuna aastas 13-kordse hoone suuruse hulga ühekordseid toidukarpe.“ Ursel ütleb, et eelmisest sügisest palus linnak kõikidel oma toitlustajatel ühekordsetest toidukarpidest loobuda ja rakendati Ringo pakendiringlus. Kui palju on juba pakendit kokku hoitud, pole veel selge, kuid kui numbrid on teada, saab need ka avaldada.

Haridusega rohelisema maailmavaate poole

Lisaks reaalsetele tegevustele on oluline ka teadmine, kuidas rohelist maailma luua. Nii on TalTechi rohepöörde prorektori Helen Sooväli-Seppingu sõnul hetkel nende suurim panus rohelist jalajälge vähendavate kursuste sisseviimine ülikooli õppekavadesse. Kõige suuremat mõju saabki Heleni sõnul ülikool ühiskonnale pakkuda uute roheliste teadmiste ja oskuste kaudu. Nii tulevad tööturule täiesti uute väärtussüsteemidega töötajad.

„Ülikooli arengukavas on aga kirjas ka üks reaalne füüsiline mõõdik, mis meid jätkusuutlikkusega seob: see on otsus muuta ülikool 2035. aastaks täiesti kliimaneutraalseks. See tähendab, et ülikooli kinnisvara ja kogu edasine arendamine käib kõik läbi selle mõõdiku. Siia kuuluvad loomulikult ka liikuvus, prügi ja energia. Esimesed muutused, mida projekti kaheaastase toimimise jooksul oleme saavutanud, on küll veel mikroskoopilised, kuid kasvavad iga päevaga. Samuti oleme rakendanud ülikoolilinnakus pakendiringluse ja lülitanud õppekavasse sisse ringmajanduse kursused,“ selgitab Helen.

Linnaku arendamisel on väljastpoolt muutusi veel vähe näha, kuid koostamisel on ülikooli CO₂-mudel. Pärast selle valmimist saab hakata kohe erinevate tegevustega vähendama kooli jalajälge: näiteks on vaja igal aastal vähendada 17 parkimiskohta. Helen lisab, et Mustamäe linnaosa valitsusega tehakse koostööd, et leida viis, kuidas ülikoolilinnakusse rohelisemalt liikuda: kuidas näiteks rongijaamast rattaga turvaliselt ülikooli tulla.

Kliimaneutraalne elurajoon

„Hundipea kliimaneutraalse asumi arendamise eesmärgil käime hetkel uurimas mujal riikides sarnaste lahenduste võimalusi, näiteks Pariisi 17. linnaosas on selliseid kliimaneutraalseid lahendusi juba arendatud. Oleme pühendanud oma eelarves ligi miljon eurot erinevatele uuringutele: hetkel viime TalTechiga läbi suurt rakendusuuringut, ühes uuringus on koos ülikooli viis instituuti. Suhteliselt erandlik projekt. Loome hetkel oma arendusest tervikliku digitaalse kaksiku, kus saame kõik roheprobleemid läbi mängida. Lisaks saab seda mudelit kasutada ka tulevikus teistes sarnastes projektides,“ räägib Hundipea asumi arenduse eestvedaja Markus Hääl.

Markus lisab, et rakendusuuringu käigus vaadatakse üle suurimad jalajälje tekitajad: need on liikuvus ja energiakasutus – sooja- ja elektrienergia, ehitusmaterjalid ning ka välised mõjurid.

„Ehitise elutsükli analüüsist on kuuldud, kuid meie uurime ka näiteks seda, kuidas mõjutab üks maja teist maja, läheduse mõttes. Kus tekivad arenduses tuulekoridorid, kuhu tekivad külma- ja kuumasaared, kuidas peaks olema linnaruumis paigutatud haljastus, et inimestel oleks mugavam, et energiakulu oleks väiksem. Vaatame ka, kus peaks asuma koolid, kus elupinnad, kus töökohad. Planeerimine tagab selle, et hiljem ei ole probleeme kogu terviku toimimises,“ lisab Markus.

Väljakutsed on seotud transpordiga

Velve ütleb, et Ülemiste linnaku visioon on ikkagi luua endast parim elu-, töö- ja õpikeskkond. „Linnakus elamine on ka meil aina olulisem ja kasvav trend. Hetkel on meil Ülemistes pisut üle 80 korteri, mida on veel vähe, võttes arvesse töötajaskonna suurust, kes igapäevaselt Ülemistes tegutseb. Aga tulevased arenguplaanid on suunatud sellele, et elamisvõimalusi linnakus oluliselt suurendada. Uuringud on näidanud, et paljud inimesed eelistavad elada oma töökoha lähedal. Teiselt poolt on see ka ettevõtete seisukohalt oluline, sest paljudel meie linnaku rentnikel käib palju väliseksperte ja -tööjõudu abiks ning neile on oluline, et nad saavad mitu muret lahendada ühe konkreetse teenusepakkujaga,“ selgitab Ülemiste City juht.

Kui 2000. aastate alguses oli Ülemiste visiooniks olla täielikult autovaba linnasüda, siis seda ei ole kahjuks veel saanud täielikult ellu viia. Rõhk on sõnal veel. Olgugi et koostöös Tallinna linnaga on paljud ühistranspordiliinid saadud linnakusse liikuma, ei ole katvus veel nii hea, kui sooviks: väga paljud inimesed, tuhanded, tulevad tööle ikkagi autoga, sest nii on mugav, kiire ja ka ohutu.

„2022. aasta suvel viisime linnakus läbi pilootprojekti, kus panime ühe tänavaosa autodele kinni ja avasime selle ratturitele ning jalakäijatele. Eesmärgiks oli saada andmeid ja nende pealt siis valideerida, et milline on inimeste käitumise muutus sellises olukorras. Tulemusena selgus, et uue võimaluse loomine paneb inimesed rohkem liikuma ka muul viisil kui vaid autoga. Peamiseks probleemiks oli uuringu tulemustel ikkagi Ülemiste rattavõrgustiku ühendamatus Tallinna rattavõrgustikuga või viimase nõrk tase. Püüame seda siis nüüd linnaga parandada,“ lisab Velve.

Uuringu tulemustest tingituna tekkis Ülemiste Cityl ka selge strateegiline mõte: peakski võtma eesmärgiks, et 50% kogu linnaku teedevõrgust on eraldatud ratturitele ja jalakäijatele ning 30% kinnistutest kaetud rohealadega, haljastusega.

„Inimesed soovivad olla roheluses ja vaikuses, seda on näidanud kõik, ka meie enda läbi viidud uuringud. Roheline ja kvaliteetne linnaruum toetab meie kõigi füüsilist ja ka sotsiaalset tervist. Kui sinu elu- või töökeskkonna lähedal on matkarajad või pargid, siis neid kasutatakse vägagi laialdaselt. Peame panustama sellise keskkonna loomisse, kus inimestel on hea olla,“ kinnitab linnaku juht.

Miks üldse rohepöördega tegeleda?

Hääl ütleb, et inimesed ei mõtle tihti, et meie, kes me elukeskkondi loome või arendame, oleme ju ka tallinlased ja eestlased ning soovime elada rohelises ja jätkusuutlikus keskkonnas. Arvatakse, et kõike tehakse ainult raha pärast ja kellegi seljast mitu nahka koorides. „Aga mina näen, et õigesti ja hästi neid elukeskkondi planeerides on olemas nii majanduslik võit kui ka võit loodusele, elukeskkonnale. Ehk siis tegemist on win-win situatsiooniga, kus kõik võidavad,“ räägib Hääl.

Helen Sooväli-Sepping ütleb, et ülikooli poolt vaadates on eesmärgid väga üllad: eesmärgiks on olla muutuste ellukutsuja rollis – majakas ja õige teeraja näitaja. „Siin ongi meil väga suur vastutus, kuidas panna inimestele pähe arusaamad jätkusuutlikust mõtlemisest, linnaruumist ja üldisest väärtusraamistikust. See on see, mida meie soovime ühiskonnaga jagada. Kuid selle jagamiseks peame olema ise rohelised ja koguma teadmisi, mida edasi anda,“ räägib TalTechi rohepöörde prorektor.

2023. aasta märtsi lõpus saab avalikuks Rohetiigri algatuse poolt kirja pandud rohelise linnaruumi teekaart, mis võtabki kokku kõik detailid selle kohta, kuidas luua sellist keskkonda, millest siiani on kõik osapooled rääkinud: rohelist, jätkusuutlikku, mugavat, puhast jne. Hääl ütleb, et teekaart, millest juttu on, on pühendatud peamiselt sellele, kuidas läheneda roheliselt pinnale, mida sa arendad või ehitad, kuid veel enam sellele, kuidas see arendus või ehitus mõjutab kõike seda, mis on nende ruutmeetrite ümber.

„Edasi saab sellest dokumendist palju informatsiooni, kuidas ehitada jätkusuutlikult, millistest materjalidest ja milliste võtetega. Veel sisaldab dokument palju andmeid selle kohta, mismoodi arvutada ehituse mõju nii liiklusele, loodusele kui ka ümbrusele tervikuna. Samuti on dokumendis palju soovitusi riigile ja kohalikele omavalitsustele, kuidas sellist ehitust korraldada ja kontrollida. Peamine on see, et dokumendi on pannud kokku väga lai ring oma ala tippspetsialiste. Kindlasti on see kõige detailsem ja põhjalikum dokument, mis selles vallas Eestis siiani kokku on pandud,“ lisab Hääl.

Velve lisab, et kuna Ülemistel on juba palju ehitatud, siis nemad soovivad dokumendist juhist sellele, kuidas arvutada ehitiste jalajälge kogu oma tervikus. „Ma tahaksin anda juba projekteerijatele kätte konkreetsed andmed selle kohta, milline peaks olema hoone roheline jalajälg nii selle ehituse kui ka hilisema halduse käigus. Nii saavad projekteerijad kasutada oma töös materjale, mis meie poolt ette antud tulemused tagaks. Edasi saame arvesse võtta sama konkreetse hoone liikuvuse jalajälge ja tõsta teadlikkust. Nii enda, projekteerijate kui ka hilisemate rentnike silmis,“ mainib Velve.

Hea näide sellest teadlikkusest on Ülemistel juba täna ettevõtetele koostatav rohelise jalajälje raport, mis sisaldab konkreetse ettevõtte vee-, sooja- ja muud energiatarvet, samuti liikuvuse jalajälje arvutusi ja tulevikus ka jäätmealast informatsiooni. Velve ütleb, et nii saab iga ettevõte näha oma mõju loodusele konkreetselt ja must-valgel.