Bolti kaasasutaja räägib tekkinud nõiaringist ja teeb ettepaneku järgmisele valitsusele

Bolti kaasaasutaja Martin Villigul on uuele valitsusele selgeid soovitusi. Tänasel liikuvuskonverentsil, mida Delfi Ärileht ka otseülekandes näitas, oli neist teemadest ka põhjalikumalt juttu. Foorum on järelvaadatav siit..

Eesti linnad vaevlevad juba aastakümneid epideemilise autosõltuvuse käes. Üha suurenev autode arv tähendab, et autoga liiklejad seatakse planeerimises esikohale – luuakse üha rohkem parklaid ja laiemaid autoteid. Nii jääb linna järjest vähem ruumi rohelusele ja teistele liikumisviisidele, mistõttu inimesed kolivad autostunud keskustest äärelinnadesse. See suurendab omakorda veelgi vajadust pikemate sõitude järgi ja sõltuvus autodest kasvab veelgi. Nõiaring.

See teema puudutab paljusid inimesi, sest linnades ja nende vahetus lähiümbruses elab 70% Eesti rahvastikust. Peamiselt on viimastel aastakümnetel linnastumine kasvanud suurte linnade ümbruses asuvatesse asumitesse kolivate inimeste arvelt, kelle jaoks isiklik auto on paratamatult peamiseks liikumisvahendiks. Sellistes peredes on sageli isegi kaks autot, sest koolid-lasteaiad on kaugel ja ühistransport ei tundu elanikele piisavalt kättesaadav.

Selle trendi jätkudes on täiesti võimalik, et ületame Eestis rekordilise miljoni registreeritud sõiduauto piiri juba järgmisel aastal. 1,3 miljoni elanikuga riigi kohta on seda väga palju.

Autostumine mõjutab inimeste elusid palju rohkem kui pealtnäha arvata võib. Eesti perede eelarves on transport elukoha ja toidu järel kolmas suurim kuluartikkel ja seejuures neist ainus, mille osakaal on võrreldes eelmise suure majanduskriisi ajaga statistiliselt kasvanud. Aga lisaks otsestele kuludele nagu kütus, liising, kindlustus, hooldus ja rehvid kaasneb autodega õhusaaste, vigastuste ja surmaga lõppevad liiklusõnnetused, ummikud ja tohutu ühiskondlik koormus vajaliku taristu rajamiseks. Tartu Ülikooli uuringu järgi kulub Eestis igal aastal ainuüksi liiklusmürast tingitud haiguste raviks hämmastavad 150 miljonit eurot.

Ma ei mõtlegi, et riik hakkaks ette kirjutama, kellel on õigus oma igapäevaseid toimetusi autoga teha ja kellel mitte. Kuid on olemas strateegilisi meetodeid, mille abil saab inimesi autode kasutamiselt alternatiivsete võimaluste poole suunata. Viimastel aastatel on paljud Euroopa linnad (Pariis, Helsinki, Riia jt) hakanud neid võimalusi üha rohkem kasutusele võtma.

Inimestele tasub anda häid valikuid

Selleks, et inimesed oleksid nõus isikliku auto kasutamisest loobuma, on vaja rohkem autost etemaid alternatiive. Me kõik saame teha parima valiku vaid meie ees olevatest võimalustest, kuid isiklik auto on praegu niivõrd suures eelisseisus, et seda umbsõlme on võimalik lahti harutada ainult paljude alternatiivide koosmõjus. Loomulikult on parim liikumisviis jala või jalgrattaga, kuid ühistransport, autode lühirent, takso ja erinevad uued kergliiklusvahendid on omavahelises kombinatsioonis ja hea kättesaadavuse ning sobiva taristu korral piisavalt tugev vastumürk isiklikule autole.

Terve hulk rahvusvahelisi uuringuid kinnitavad, et ühistranspordi kasuks otsustatakse siis, kui see on piisavalt lähedal, viib õigesse kohta, teeb seda kiiresti ning on seejuures puhas ja mugav. Kvaliteetse ja piisava sagedusega ühistransporditeenuseni jõudmine võtab linnadel sageli aega isegi aastakümneid, kuid ma pole kunagi kuulnud, et keegi oleks kusagil kahetsenud, kui see teekond on ette võetud. On levinud ütlus, et rikas pole mitte see riik, kus vaesed sõidavad autoga, vaid see kus jõukamad liiguvad ühistranspordiga.

Liikuvuse probleeme aitab omalt poolt lahendada ka toimiv turumajandus. Eestis tegeleb liikuvuse valdkonnaga Startup Estonia andmetel juba 85 idufirmat kogukäibega julgelt üle miljardi euro, kes kõik arendavad tooteid ja teenuseid selle suunas, et transport muutuks säästlikumaks ja inimsõbralikumaks. Ent selle jaoks peab riik looma sobivad tingimused.

Näiteks hiljutise küsitluse tulemuste järgi leiab 67% autode lühirenditeenuse kasutajatest, et see teenus on reaalne alternatiiv isikliku sõiduauto omamisele. Samuti ilmestab vajadust paindliku teenuse järgi elektriliste tõukerataste ülisuur populaarsus – viimase aasta jooksul on tõukerattaga sõitnud pea kolmandik eestlasi.

Kasutan ise peamise liiklemisvahendina jalgratast ja pean tunnistama, et kuigi pikk tee on veel minna, siis isegi palju kära toonud Tallinna punaste jalgrattateede projekt on toonud veidi mõtteviisi muutust ja muutnud jalgrattaga liikujad linnapildis nähtavamaks.

Mida peaks tegema riik?

Lähenevate Riigikogu valimiste valguses on paras aeg küsida, kas ka riigil on selles arengus roll või peaksid nende probleemidega tegelema omavalitsused, ettevõtted ja inimesed ise? Selge on see, et inimeste liikumiseelistuse suunamine isiklikelt autodelt alternatiivsete transpordivahendite suunas ei jää keerukuselt alla teistele riigi ees seisvatele suurtele väljakutsetele, olgu selleks ära tehtud haldus- või ees ootav tervishoiureform.

Tuleviku liikuvuse kujundamine linnades on kompleksprobleem, mis hõlmab endas keskkonna-alaseid eesmärke, maksude ja aktsiisidega seonduvat, Euroopa Liidu vahendite kasutamist, energiapoliitikat ja palju muud. Isegi haruldaste muldmetallide globaalset kättesaadavust, kui mõtleme elektriautodele. Ja seda kõike mõjutab omakorda üldine väliskeskkond inflatsioonist valimisteni. Riik on ainsana kõigil neil teemadel ühisosa omanik ja seega ainus, kes saab olla keskne lahenduse koordinaator.

Eestil on vaja plaani. Riiklikult kinnitatud transpordi ja liikuvuse arengukava 2021–2035 nendib õigesti, et linnaline liikuvus vajab eraldi tähelepanu, kuid paraku on dokumendis endas selle kohta vaid kaks lehekülge üldsõnalist teksti, lisaks mõned indikatsioonid siin-seal. Ka Tallinna transpordiameti veetav Tallinna jätkusuutlikku linnaliikuvuse kava ei ole riigi vaates terviklik ja see on ka mõistetav, sest vajalikest reformidest paljud ei ole lihtsalt omavalitsuse pärusmaa.

Linnalise liikuvuse tulevik vajab riigilt strateeglist vaadet ja kompassihoidmist. Selleks teen ettepaneku järgmisele majandusministrile – teadmata, kes selles rollis saab olema – luua „Linnad inimestele“ strateegia, mille paneks selgelt paika mõõdikud, kaardistaks tervikpildi ja oleks järjehoidjaks eesmärkide saavutamisel.

Kui plaan paigas, on vaja pühendumust ja süsteemset tööd selle elluviimiseks. Sellisel juhul ehk polegi liiga ambitsioonikas oodata, et miljoni auto piir ei saa Eestis mitte kunagi täis?