KUULA ROHETIIGRI SAADET | Eesti pangajuhid: ettevõtjad, kes rohepöördega kaasa ei lähe, jäävad tööta

Ettevõtted ja pangad reageerivad turu muutustele ning kliendi tagasisidele väga kiiresti – sellest sõltub enamasti nende elu või surm. Täpselt samasugune seis on ka rohepöördega, milles ettevõtted elavad juba aastaid. Millal jõuab riik ja ühiskond järele Skandinaaviale, kus roheline mõtlemine on vältimatu, arutavad Swedbanki juhatuse esimees Olavi Lepp, LHV juhatuse esimees Madis Toomsalu ja Alexela nõukogu esimees Marti Hääl. Saadet juhib Erik Moora.

„Ettevõtetel ei ole võimalik rohepöördest kõrvale jääda. Küsimus, mis saab ettevõttest, kes roheliselt ei mõtle, on sama hea kui see, mis saab ettevõttest, kes ei soovi või ei taha areneda. Vastus on lihtne: tuleb mõni teine, kes teeb asju paremini, odavamalt, kiiremini ja ühiskonnale aktsepteeritavamalt ning sööb teised lihtsalt välja,“ ütles Olavi Lepp Rohetiigri taskuhäälingusaates.

Rohelisest mõtlemisest ei peaks isegi enam rääkima kui konkurentsieelisest, sest see on lihtsalt enamikul turgudel, kuhu Eesti ettevõtete tooteid müüakse, muutunud normiks. „Ma pigem nimetaksin seda eelise asemel vältimatuseks, sest näiteks pank ei anna enam nendele ettevõtetele rahastust, kes rohepöörde teemadega ei tegele. Või vähemalt selle võimaliku raha hind on nii kõrge, et ettevõte kukub juba seetõttu konkurentsist välja,“ selgitab Lepp.

„Pole enam vaja küsida, kas me tegeleme rohepöördega, vaid pigem tuleks küsida, millise kiirusega me seda teeme. Selle kiiruse osas ongi palju erinevaid arvamusi: kes leiab, et tuleks minna kiiresti, kes aga, et vaja oleks astuda pisut aeglasemat sammu. Tõenäoliselt on õigus mõlemal poolel, sest mõned ettevõtted vajavad aega rohkem, teised vähem,“ leiab Swedbanki juht. Põhiprobleem on saates osalejate hinnangul see, et riigi initsiatiivi on endiselt liiga vähe.

Ettevõtjad kiirustavad, riik takistab?

LHV juht Madis Toomsalu aga tunnistab, et rohepöörde teemadega tegeledes avastas tema, et pankadel ikkagi on südametunnistus. LHV idee olla pangana rohelisem ja keskkonda säästvam on välja kasvanud panga enda seest.

„2020. aastal, kui sellest esimest korda suuremalt rääkisime, oli see teema veel väga uus ja laia kõlapinda ei saanud. Kuid meil tekkis sellega seoses hoopis hüpotees: kui pangad, mis on kapitalismi süda, on võimelised muutuma ja näitama üles initsiatiivi rohepöörde valdkonnas, siis järelikult on midagi suurt toimumas. Praeguseks ei ole rohepöördest mõtet enam rääkida ideoloogiliselt või kuidagi hüpoteetiliselt, sest sellest on saanud majanduse pärisosa,“ selgitab Toomsalu.

Kui aga rääkida rohepöörde kiirusest, siis pankade hinnangul hakkab seda paljuski dikteerima Euroopa keskpank, mis ka Eesti pankade üle järelevalvet teeb. Seal mõõdetakse kõigi pankade rohelisust ja sellest hakkab sõltuma pankade omakapital. Omakapitali suurusel on aga ülisuur võimendav mõju kogu majandusele.

Küsimus kiirusest on pangajuhtide jaoks hoopis teistpidine. „Mis kiiruse juures muret teeb, on see, et ettevõtjad oleksid mitmes kohas nõus liikuma palju kiiremini, kui hetkel on võimalik – riigi poolt on paljudes kohtades regulatiivsed takistused ees. Riigipoolne panus võiks olla palju kiirem. Tundub, et puudu jääb otsustuskindlusest,“ lisab LHV juht.

Alexela nõukogu juhi Marti Hääle hinnangul on ju selge, et sellel, kes midagi esimesena teeb, on eelis võrreldes sellega, kes teeb sedasama hiljem või veel hullem … viimasena. Arvestades Eesti asukohta ja laiuskraadi, on selge, et kui Eesti ettevõtted ei kasuta kõiki pakutavaid eeliseid ära 100% ulatuses ja eelisjärjekorras, siis oleme nii majanduse kui ka ühiskonnana väga raskes seisus.

„Ettevõtjatel on isikuomadus näha tulevikku või mingeid muutumisi tulevikus ja need ka enda kasuks pöörata. Riigi puhul, mis peab arvestama mitmete muudegi aspektidega elus, on see muutuste ellu toomine keerulisem,“ kommenteerib Hääl.

Tema sõnul on Skandinaavias praeguseks kõik need vaidlused riigi ja ühiskonna tasemel peetud ning tegutsemine sihikindlam, aga meil on see alles käimas või ees. Juhtivad ettevõtjad on oma rohepöördeotsused teinud ja liiguvad nende järgi.

„Meie mure ja hirm on see, et kas riik, ühiskond ja kliendid on nõus tulema meiega kaasa. Ja millises ajaraamistikus on nad nõus meiega kaasa tulema. Sest võib juhtuda, et selle aja jooksul, kui ühiskond asja menetleb, on ettevõte oma investeeringud peatanud ja mõnel juhul juba tegevuse lõpetanud,“ arvab Hääl.

Hääl lisab veel, et oleme riigi ja ühiskonnana väga hästi ära kaardistanud selle, kuhu me tahame oma rohepöördega jõuda. Samuti on meil Alexela nõukogu esimehe sõnul väga hästi ju teada ka see, kust me keskkonnateemade osas tuleme.

„Ebaselge on siiani aga see, kuidas see teekond rohepöördetemaatikas minevikust tulevikku peaks välja nägema. See on meil täiesti kaardistamata. Kui sellist kaarti ei ole konkreetselt olemas, siis riskide pool on maksimeeritud, sest me ettevõtetena ei tea, kas meie investeeringud end ka ära tasuvad. Teiseks on kaardi olemasolu vajalik, kuna me peame rohepöörde edukuse tagamiseks tegema paljud muutused ühiskonnas ära kümme või ka sada korda kiiremini, kui see on ehk evolutsioonilises vabavoolus realistlik,“ lisab Hääl.

Kas loodust raiskavaid ettevõtteid ei rahastata enam üldse?

Olgugi et arenenud maailma suund on selgelt rohepöördele, vajavad sellel teekonnal pankade abi ja finantseerimist ka paljud ettevõtted, mis tegelevad valdkondadega, mis ehk ei ole kõige puhtamad loodusele. Nii tekibki küsimus, mis on pankade seisukoht, kui uksest astub sisse näiteks uut põlevkivil baseeruvat elektrijaama planeeriv ettevõtja.

„Swedbankis oleme meie võtnud vastu mitu selget seisukohta ja saatnud välja ka selleteemalised teated, et meie loodust kahjustavaid projekte ei rahasta. Siis uusi projekte, kindlatel alustel oleme nõus refinantseerima olemasolevaid tegevusi, kuid seda selgelt koos klausliga, et ettevõte, mis raha vajab, teeb ära terve rea rohepöördele vajalikke samme, et muuta oma tegevust keskkonda säästvamaks. Põhjus on siin selles, et me oleme võtnud kohustuse tagada oma omanikele ka teatava kasumlikkuse, mille me peame ka saavutama. Kuid laias laastus oleme tõesti suurt looduslikku jalajälge omavate tegevuste rahastamise lõpetanud,“ selgitab Lepp, aga lisab, et panga uksele võib oma ideedega alati koputada, sest üheskoos on ehk võimalik leida roheprobleemidele lahendused ja vajalik rahastus ikkagi saada.

LHV majas on Toomsalu sõnul olemas kahe A4 lehekülje pikkune nimekiri kõikidest tegevustest, mida nemad ei rahasta. Paljuski on need tulnud Euroopa-poolsetelt krediitoritelt, kuid palju on ka maja enda poolt kirja pandud valdkondi. LHV poole ei ole mõistlik pöörduda näiteks sooviga saada laenu jahipistikute kasvatamiseks. Samuti uute põlevkivitootmise võimsuste finantseerimise sooviga.

„Kuid dimensioonid on natukene laiemad kui vaid see keeldude nimekiri. Finantseerimatu võib olla ettevõtte üks tegevussuund, kuid mitte kogu ettevõte, kui on näha selle selget pöördumist rohelisema tegutsemisviisi poole. Peame olema realistid iga konkreetse majandusse paisatud laenu osas, sest kuigi meil on selge laiem suundumine rohelisemaks, on majandus tervikuna palju värvikirevam. See aga tähendab, et toetama peab tervet majandust, kuid nagu Olavi ütles, siis selged suunised on kõikidele majanduses osalejatele pankade poolt ette antud,“ mainib Toomsalu.

Hääl lisab, et oluline on vaadata nii pankade kui ka tööstuste, tootmiste ja muude ettevõtete poolt seda, mis on tänase investeeringu tulemus kümne või kahekümne aasta pärast. Kui näiteks võtta võrdluseks põlevkivielektrijaama ja gaasijaama rahastamine, siis tuleks Hääle sõnul kõrvutada mõlema projekti puhul ehitushinda, halduskuluda ja tulevikukindlust.

„Ehitus- ja halduskulude poolelt võib vaielda ühte või teistpidi, kuid tulevikukindlus antud olukorras on selgelt parem gaasijaamal, sest juba täna oleme võimelised näiteks tootma jäätmetest olematu rohelise jalajäljega kütust, mida selles jaamas kasutada. Minu arvamus ongi selline, et iga projekti puhul tuleks vaadata lisaks hetkeolukorrale ka seda, mis on tehingu, investeeringu potentsiaal ja mõju aastakümnete jooksul,“ lisab Hääl. Kui vaadata põlevkivijaama, siis on see ka kahekümne aasta pärast põlevkivijaam ja meie arengupotentsiaali osas miinusmärgiga, gaasijaama saab aga vaadata ka pikas perspektiivis boonusena.