Eksperdi aus ning karm vaade: Eesti ei ole valmis 21. sajandi stiilis rohepöördeks

Eesti areng on lähtunud põhimõttest, et riik majandusse ei sekku. See on meid hästi teeninud, majandus on kasvanud kiiresti. Kuid nüüd paistab, et meie senine tugevus on muutnud meid selle sajandi ühe olulisema väljakutsega ehk kliimasoojenemisega võitlemisel abituks, kirjutab Martin Mäesalu.

Kliimasoojenemisega võitlemine on toonud tagasi kaheksakümnendatel unustusehõlma vajunud regulatiivriigi. Avalik võim on otsustamas, millised sektorid peaksid eelisjärjekorras arenema, saama toetusi ning kellel tuleb ise hakkama saada. Veelgi enam, paljude kestlikkusega seotud algatuste tagajärjeks on olnud kaudne avaliku sektori reguleerimine, millised tegevused ning millise kapitalikulu hinnaga võiksid saada finantseerimist. Küsimus ei ole selles, kas meile selline areng meeldib, vaid juba selle arengu tunnistamises.

Avaliku sektori sekkumisel on turu toimimisele suur mõju, sest rohepöördega seotud sektorid ja ettevõtted on kapitaliintensiivsed ning üldiselt vähem liikuvad. Tavaliselt eeldab nn net-zero eesmärkidega seotud tegevus pikemaajalist teadus- ja arendustegevust ning selle järgselt tootmise rajamist. Kord juba teatud riiki rajatud tootmist on oluliselt keerulisem hiljem teise asukohta üle viia. Selliselt võimaldab avaliku sektori rahastus ühest küljest leida hädavajalikku kapitali ning teisest küljest saab avaliku sektori poolt väita, et loodud lisandväärtus jääb vähemalt teatud määral riiki.