Priit Koidu sõnul peab Eesti kaardistama oma konkurentsieelised ja koostama edasise tegevuskava, et jõuda 100 protsenti taastuvenergia kasutamiseni. Meie eelised on eelkõige head tuuleolud koos ulatusliku merealaga ning ka hajaasustus. Kuid millised on maismaatuuleparkide võimalused?

Koit ütles, et uued radarid küll vähendavad kõrguspiiranguid, kuid ikkagi ei tohi igale poole tuulikuid paigutada. Kui panna erinevad uuringud kokku, võttes arvesse ka linnustiku analüüsi, siis puhvertsoone jääb juba väga väheks.

„Kui palju mahuks siis tuulikuid Eestisse? Panime kaardid kokku ja saime 88. Suur osa seejuures üksikud tuulikud. Seitsmest tuulikust enam võiks panna vaid üksikutesse paikadesse. Kui põhjalikult uurida, siis on võimalusi ehk rohkem, aga see variant, et maismaa tuuleenergiale saaks loota ei ole väga tõenäoline.“

Koit sõnas, et merel on ka tuult rohkem ja see on stabiilsem. Juba erinevus kaks meetrit sekundis annab mitmekümnetesse protsentidesse ulatuva tootluse kasvu.

„Meretuuleenergia võib saada meie tuleviku majanduskasvu mootoriks,“ on ta kindel.

Samas kavandatakse kogu Euroopas tohutut kogust uut meretuuleenergiat. Et 2030. aastaks jõuda sihini ehk 160 GW tootmiseni, on vaja rajada keskmiselt 15 GW tootmist aastas. Ehitajate tänane võimekus jääb 7 GW juurde aastas. „Rajamisvõimsus on vaid murdosa kõigist plaanidest. Rajatakse küpseid projekte, mille vastu tootjad ja paigaldajad on valmis ressursse kinni panema. Küsimus on, kas liitume selle protsessiga kiiresti või hakkame elektrit importima?“ küsis ta.

Nende enda Saare-Liivi tuulepark läbib praegu keskkonnamõjude hindamist. Sealt peaks 2028. aastal tulema kuni 1200 megavatti elektrit.

Koit lisas, et 1000 megavatti maismaa tuuleparke tooks Eestile 1,2-protsendilise SKP kasvu ning 84 miljonit eurot lisatulu riigieelarvesse, siis 1500 MW meretuuleparke lisaks 2,6% ja 194 miljonit eurot juurde. Tööhõive kasvaks 0,5 ja 1,3 protsenti.