Sikkut: uus seadus võimaldab taastuvenergiavõimsusi päriselt ja kiiremini püsti panna. Aga sellest kõigest ei piisa…

Valimisdebattides keskendutakse seekord palju energia- ja kliimapoliitikale. Mõistetav, sest kõrged energiahinnad on pannud meid küsima, kuidas edasi. Teisalt vältimatult vajalik, sest kliimakriisiga tegelemiseks on poliitiliste otsustega kiire. Nii küsitaksegi - mida tuleb teha taastuvenergia võidukäigu jaoks?

Tegelikult andsime stardi seitse kuud tagasi tänase valitsuse moodustamisel kui energiahindade kiire kasvu ja suurte kõikumiste lahenduseks leppisime poliitilise kompromissina kokku universaalteenuses ehk fikseeritud hinnaga põlevkivielektri pakkumises kodutarbijatele. Kindlustamaks, et see jääks vaid ajutiseks kriisilahenduseks ning pikaajaliselt liiguksime siiski taastuvenergia suunas, leppisime sotsiaaldemokraatide soovil kokku eesmärgis toota 2030. aastal samal palju taastuvelektrit kui on riigi aastane kogutarbimine.

Eesmärgi saavutamiseks on vaja kiirendada planeerimismenetlusi, luua liitumine võrguga ning anda riigipoolne hinnatugi investeeringukindluse parandamiseks.

Äsja võttis riigikogu vastu elektrituruseaduse eelnõu, millega ametnike ja riigikogu majanduskomisjoni koostöös viimased kuud kõvasti pingutanud oleme. Seaduseks vormus mitmeid muudatusi ja astume planeeringute, võrguliitumiste kui ka vähempakkumiste puhul suure sammu edasi, et taastuvenergiavõimsusi päriselt ja kiiremini püsti panna. Mis siis muutub?

Seadusemuudatused kiiremaks taastuvvõimsuste rajamiseks

Planeeringute kiirendamiseks lühendame menetlustähtaegu ning tuuleparkide eriplaneeringute puhul saab loobuda detailse lahenduse koostamisest. Lihtsamaks muutub ka mereala avalike konkursside korraldus - oksjon toimub enne eriplaneeringu alustamist - kes võidab, saab ehitada. Enam ei pea pelgama, et uuringute kulud tehti kellegi teise jaoks.

Võrgud puhastatakse „fantoomliitumistest“. Aastate jooksul on tehtud väga suure koguvõimsusega elektrivõrgu liitumistaotlusi, mis „ootavad oma aega“, kuid riik ei tea, kas ja millal võimsuse broneerinud ettevõtja sellega midagi plaanib ette võtta. Ja nii ongi järgmise liituja päikesepargi jaoks „võrk täis“. Nüüd kehtestasime taastuvenergiaarendajate plaanidele mõistliku aegumistähtaja ja tagatisraha nõude. Tootmise alustamiseks ettenähtud periood on päikesepargi puhul üks aasta, meretuuleparkide puhul kolm aastat ja kõigi teiste tehnoloogiate puhul kaks aastat. Reeglid kehtivad üle 15 kilovatiste tootmiste puhul, mis tähendab, et tagatist ei pea maksma eramajade või korteriühistutele päikesepaneelide paigaldamisel. Kui kodutarbijad oma tarbimisest üle jäävat elektrit võrku müüvad, siis vastu võetud seadusemuudatuse järgi on teenitud tulu nüüdsest maksuvaba.

Palju vaidlusi majanduskomisjonis ja turuosaliste vahel põhjustas tehnoloogia muutmise keeld. Lisasime selle siiski seadusesse, sest see annab kindluse, et võrguliitumise taotleja on projekti läbi mõelnud ega piira asjatult teiste võimalusi. Elektrivõrk on meie ühine avalik ressurss ning see, kui palju tootmisvõimsusi võrku piirkonniti võrku mahub, on piiratud. On me kõigi huvides, et küpsed arendusplaanid ja kiiremini tootmisvõimsuse püsti panijad saavad ka oma toodetud elektrit võrku anda. Praegused Baltikumi ja Soome piirkonna kõrged elektri hinnad on tingitud just tootmisvõimsuste puudusest.

Vähempakkumisi on Eestis juba toimunud ning järgmise, mahuga 650 GWh, kuulutan välja veel veebruarikuus. Seadusemuudatusega tegime järgmise valitsuse energeetika eest vastutavale ministrile ülesandeks ka meretuuleenergiale vähempakkumine korraldada.

Meretuuleparke on mujal rajatud ka „vastu turgu“ ehk ilma riigipoolsete tugimeetmeteta. Ja võib loota, et ükskord juhtub see ka Eestis. Aga praegu on tähtis kiirus ning riigil on võimalus siin kaasa aidata - lihtsam ja odavam on investeeringuraha kaasata ikka esimestel, olgu tuulepark siis maismaal või merel.

Aga sellest kõigest veel ei piisa…

Selleks, et meil oleks rohkelt kohalikke taastuvelektri tootmisvõimsusi ning Eesti saaks taastuvelektri eksportijaks, tehtud seadusemuudatustest ei piisa. Mida veel on vaja?

Esiteks tuleks juba kevadel kokku leppida, kuidas praegu arenduses olevatest tuuleparkidest valida välja väiksemate keskkonnamõjude ja -riskidega pargid, kellele anda rohelise tulena ehitusluba aastatepikkuse menetluse asemel. Teiseks tuleb investeerida võrgutugevdusse, et hajusat energiatootmist võimaldada. Kolmandaks, koostöös Läänemereriikidega anda hoogu merevõrgu rajamiseks, mille osa oleks nii Eesti-Läti neljas ühendus kui Estlink3.

Miks taastuvelektri jaoks nii palju pingutada? Elektri roll ühiskonnas ja majanduses rohekokkuleppega kasvab. Piisava ja soodsa elektri olemasolu mõjutab ka tootmisettevõtete paiknemist. Lisaks on hajustootmine energiajulgeoleku jaoks saanud hoopis uue tähenduse, sest näeme Venemaa sihilikke ja süstemaatilisi rünnakuid Ukraina energiataristu vastu. Ja seni oli Eesti elektritootmine Euroopa kõige saastavam, aga Eesti tulevik on kohalik, soodne ja väikese keskkonnajalajäljega taastuvenergia.