Sirje Potisepp: toiduainetööstus on langenud majanduskriisi nõiaringi

2023. aasta algas mõnevõrra positiivsete sõnumitega: hakkasid langema toorme hinnad, nagu näiteks nisu või toorpiim, aga ka gaasi ja elektri hind on mõnevõrra alla tulnud. Siiski on ennatlik oodata kiiret hinnalangust ka toidukaupadele, kuna nende hindadesse on sisse programmeeritud eelmise aasta hinnarallide laastav mõju ning riigi otsus just tööstust kõige valusamalt tabanud kriisi juhtimisest kõrvale hoiduda.

Energia suhteliselt madalad hinnad tänu soojale talvele on olnud vast leevenduseks ka toiduainetööstuse sektorile, aga ärme unusta, et enne kriisi lähtusime gaasi hinnast 20 EUR/MWh ja elektri puhul – 40 EUR/MWh. Nüüd „rõõmustame“, kui hinnad jäävad alla 200 ja 400, samal ajal, kus energeetikafirmad on suurtes kasumites ja rigieelarvesse laekub nii käibemaksu rohkem, kui ka Eesti Energia kasumist tulenevaid dividende.

Energiamahukad tootmisettevõtted pole endiselt praktiliselt mingit tuge saanud, päästerõngana reklaamitud universaalteenus on osutunud farsiks ning kehtib ütlemine, et kui üks asi juba algusest saati on vildakas, pole õnnestumist loota.

Vaadates just kokku löödud värskeid 2022. aasta andmeid näeme, et toiduainetööstuse sektoris on kulud ületanud tulusid ja sektor tervikuna on kahjumis. Eriti lihatööstus, kus konkurents on ülitihe ja sealiha hind püstitab ka praegu rekordeid.

Mõistame täielikult meedia, jaekaupmeeste ja inimeste ootusi hindade alanemisele, sest börsihinnad, mis on avalikud, näitavad õnneks ka langust. Kuid läheb veel aega enne, kui need hinnaalandused meie ettevõteteni ja omakorda lõpphindadesse jõuavad. Pool naljatamisi öeldult – ainult kütuse maailmaturu hinnad jõuavad üliheli kiirusel tarbijateni, teiste toorainete hinnad kahjuks mitte.

Põhjus on väga lihtne – toorainete tarnimiseks on sõlmitud tarnelepingud ja hinnad fikseeritud kas lühemaks või pikemaks ajaks, sõltuvalt sellest, kui palju keegi ettevõtjatest on julenud või saanud võtta riske.

Samuti on sektoris endiselt probleeme tööjõudu leidmisega tootmistesse ning inimeste ootused palgatõusudele on jätkuvalt suured. On ju inflatsioon olnud Eestis kiire ja kõrge (2022. a. 20%, toiduainetel isegi 30%), samas, kui palgatõus olnud ka meie sektoris vaid ca 10% ja jäänud veelgi rohkem alla töötleva tööstuse keskmisele.

Majanduses on aga kõik teatavasti omavahel seotud ning igasugused hinnatõusud, k.a. palgakasv toidab taas inflatsiooni. Nii olemegi langenud justkui majanduskriisi nõiaringi, kus hinnad kasvavad, mis toob surve palkade kasvuks, mis jällegi toob kaasa uued hinnatõusud, sest palgaraha peab mahtuma ju toote hinda.

Tarbijate osas näeme selgelt juba alates eelmise aasta suve algusest, kus „viineriindeks“ hakkas kasvama ning nii on järjest süvenenud kampaaniahindade otsimine ja kampaaniamüügi osakaalu kasv. Kaubanduskettide poolt on välja toodud trendi, et kampaaniate osakaal on kasvus ja juba üle 50% müüdud kaubast on kampaaniatooted. Samas on kaubandusketid kiirelt hakanud korrigeerima ka oma sortimente, pakkudes hinnatundlikele tarbijatele odavamaid importtooteid, mis on toodetud riikides, kus ettevõtteid siseriiklikult toetatakse. Nii on saladuslike omamärgitoodete ehk private labelite osakaalud juba Rimis näiteks üle 24% ja see kasvab, sama näeme ka COOPi kauplustes.

Loomulikult on selline trend murettekitav, sest inimene ei saa Eesti toodet osta, kui seda poeriiulil ei ole! Kuidas aga sellise konkurentsiga meie ettevõtted hakkama saavad, näitab aeg. Sarnaste toodetega konkurentsis püsimiseks peavad ettevõtted tegelema nii tootearendusega, turundusega, et olla konkkurentsivõimeline hinna ja kvaliteediga. Tarbijana sooviksime siiski sortimenti Eesti toodetest ja ise teha valik kas Eesti toote või ei tea kus ja kelle poolt toodetud importtoote kasuks või kahjuks.

Endiselt on ka meie ekspordivõimekus pärsitud – kõrged energiahinnad on tekitanud ebavõrdse olukorra teiste riikidega, kus ettevõtteid keerulisel ajal toetatakse. Seal riikides saavadki ettevõtted oma plaane tehes arvestada teatud hinnatasemetega. Meie ettevõtted paraku toetustega arvestada ei saa ja nii kaotatakse lepinguid juba eelmise aasta sügisest alates just kõrgemate energiahindade arvutustest tulenevalt. Kusjuures tänaste energiahindadega ei oleks lepingut võib olla isegi kaotatud.

Lisaks energiale on meie ettevõtetel kallimad sisendid ka transpordist tulenevalt, sest asume kaugel ja see on meie Eesti asukoha eripära. Reeglina koostööpartnerid ju soovivad kohe osta ja kui oled kaotanud lepingu, on tagasi võitmine väga raske kui mitte võimatu. Seda on paraku näha ka meie ekspordi statistikast.

Seega hinnatõus justkui peatub teatud toormete osas, kuid me ei tea täna veel millal ja kas ning kui palju need jõuavad meie ettevõtete ostulepingutesse. Tänaseid tooteid valmistatakse veel vanade lepingute pealt, mis on sõlmitud 2022. aasta sügisel. Siis paraku ei nähtud ette mingisugustki langust. Ilmselt 2023. a. teisel poolel näeme, kas tuleb tegelik langus või mitte.

Üldiselt on meie ettevõtted valmis hinnalangust edasi viima jaekettidele ja sealt edasi juba tarbija letihindadesse, seda aga siis, kui suudame kriisi nõiaringist välja murda. Kõik need raskused oleksid olnud seljatatud või ennetatud palju kiiremini, kui riik ei magaks maha hetke, millal oli võimalik ja ka vajalik olukorda sekkuda ning asuda kriisi (ehk käest ära läinud energiahindade ja inflatsiooni kasvu) juhtima. Saagu sellest korralik õppetund uuele valitsusele.