Katseaja muutmisest sotsiaalmaksu piiramiseni: tööjõuettevõtte seitse ettepanekut koalitsioonilepingusse

Töötajate motiveerimiselt maksuküsimine ei ole okei, erisoodustusmaks on tänases päevas maksusüsteemi rudiment. Maks tuleks kaotada nii töötajate vaimse ja füüsilise tervise edendamiselt, tööandja pensionilt kui ka majutuselt ja transpordilt. Tõsi on, et hetkeks maksulaekumine pisut langeb, aga suures plaanis on riigi võit mõõtmatult suurem – inimestel on töö ja nad ei ela toetustest, nad on tervemad ja koormavad vähem meditsiinisüsteemi ning pension ei jää üksnes väheneva noore rahvastiku kanda.

Sotsiaalmaksule lae kehtestamisest on räägitud üle kümne aasta, aga keegi pole julgenud seda ära teha. Tuleb tõdeda, et ajutiselt laekub natuke vähem makse, aga kui Eesti muutub peakontorite maaks, mis soodustab kõrgepalgaliste ametikohtade teket, on tulemus vastupidine – maksulaekumine pikas perspektiivis paraneb. Ühtlasi võiks inimeste harimise ja üldise teadlikkuse huvides jõuda iga töötaja palgaalehele sotsiaalmaksu number, kui osa töötaja palgafondist.

Tootmistöölisel ja loovdisaineril on nii erinev töö, et on lausa arusaamatu, kuidas saaksid samad suunised nende tööd reguleerida. Kui olemasoleva töölepinguseaduse lõputu parandamine ei tundu enam jätkusuutlik, võib see jääda traditsiooniliste ja tootmiskesksete ettevõtete jaoks. Ametnikel on oma seadus, mis toimib, samamoodi võiks kaaluda eraldi seadust teenusmajandusele, mis sobituks tuhandete tootmisest teistsuguse iseloomuga ametikohtade töö reguleerimiseks.

Paindlikest töösuhetest räägitakse väsitavalt palju. Samas võimaldab seaduse raamistik vähe erikokkuleppeid. Päris elus neid suuliselt muidugi tehakse, aga riik võiks anda rohkem võimalusi ka seaduslikult teha kokkuleppeid eeldusel, kus töötaja ja tööandja on võrdsed partnerid. Ühe näitena võiks saada sõlmida olemuselt töö raamlepinguid – need ei kohusta kumbagi poolt millekski, aga võimaldaks ühel poolel tööd pakkuda ja teisel seda soovi korral teha. Samuti tuleb leppida faktiga, et OÜ-tamine on globaalne trend, mille vastu ei tasu võidelda, vaid arutada, kuidas seda teha nii, et kõik osapooled, ka maksukoguja, oleksid rahul.

Personalirendil on Eestis jätkuvalt kesine maine, sest turgu solgivad hangeldajad, kelle tegutsemine on paremal juhul seadusega piiripealne, halvemal juhul kuritegelik. Personalirendiettevõtted peavad olema kas litsentseeritud või tuleks oluliselt tugevdada nende tegevuse üle järelevalvet. Ühtlasi peaks selle reformi käigus suunama vastutust senisest rohkem sinna, kuhu see loogiliselt kuulub ja kus saab teostada järelevalvet – organisatsiooni, kus renditöötaja reaalselt töötab.

Katseaja mõte on testida – tööd või töötajat. Praktikas see alati ei toimi. Esiteks on seaduses puudu võimalus rakendada katseaega ettevõtte siseselt uuele ametikohale liikumisel. Teiseks võiks lühendada katseajal lepingu lõpetamise etteteatamise tähtaegu, sest reaalses elus lahkuvad töötajad katseajal päeva pealt, samas tööandja samamoodi käituda ei tohi, tal on kohustus maksta ka inimesele, kes reaalselt tööd ei tee. Kui riigil on soov lahendada katseaja sildi all sotsiaalseid küsimusi, tuleks sellesse kaasata töötukassa. Katseaja kõrval võiks ka tähtajalise lepingu lõpetamise sõnastada seaduses nii, et see ei näeks pelgalt paberil hea välja, vaid toimiks ka praktikas.

Tänane kvoodisüsteem toimib põhimõttel – kes ees, see mees, mis tähendab, et tööjõu impordis puudub kvaliteet, loeb vaid taotlemise kiirus. Kvantiteedi asemel võiks fookuse suunata kvaliteedile - riik võiks korraldada või soodustada hankeid Eestile lisandväärtust loovate inimeste leidmiseks ja siia toomiseks nagu teevad mitmed arenenud riigid. Tööandjad teavad, millise võimekuse ja taustaga inimesi puudu on, riik võiks siinkohal erasektorit usaldada, mitte lasta suvalistel inimestel läbi ukseprao sisse trügida.

Sellega kaasajastamist vajavad murekohad mõistagi ei piirdu, aga oluline on kusagilt alustada. Manpoweri tiim soovib tulevasele koalitsioonile edu Eesti tööseadusandluse käesolevasse sajandisse toomisel.