Euroopa Komisjoni tuli hoonete energiatõhususe direktiivi muutmise ettepanekutega teadupärast välja juba 2021. aasta lõpus. Eilse hääletusega said viimaks kinnitatud ka Euroopa Parlamendi seisukohad ja muudatusettepanekud, mida nad soovivad ellu viia.

See hääletus tähendab, et nüüd algavad läbirääkimised liikmesriikide, Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni vahel, et leppida kokku eelnõu lõplikus tekstis ning tingimustes. Läbirääkimistel on ka Eestil võimalus läbi eesistuja enda seisukohti esitada ning edasine arutelude tempo sõltub eesistujast ning parlamendist.

Iseenesest on ilmselge, et vananeva hoonefondiga tuleb tegeleda, kui meie soov on jõuda kliimaneutraalsuseni. Faktid räägivad selget keelt – hooned on Euroopa suurim energiatarbija, kasutades 40% energiast ja tekitades 36% kasvuhoonegaaside heitkogustest. Enamik ELi hoonefondist ei ole energiatõhus ja neid köetakse endiselt peamiselt fossiilkütuseid kasutades. Meie pikem eesmärk on muuta hoonefond 2050. aastaks heitevabaks.

Ka käimasolev energiakriis on näidanud, et renoveerimiseta jätkamine pole jätkusuutlik – see tähendab suuremaid energiakulusid ja nendega kaasnevaid arveid. Sealjuures on halvimate tõhususnäitajatega hoonete elanike seis kõige raskem, sest nende kulud saavad olema suurimad. Näiteks tarbib kõige halvema, G-energiaklassiga maja keskmiselt umbes 10 korda rohkem energiat kui kõrgeima klassiga hooned. Energiavaesed jäävad nii jätkates veel vaesemaks.

Renoveerimislainet rahastatakse üsna suures osas just ELi eelarvest. Näiteks struktuurifondidest tuleb 366 miljonit eurot korterelamute rekonstrueerimise toetusi ning lisaks on eraldi rahastus küttesüsteemide uuendamiseks, kaugküttega liitumiseks jne. Lisaks on vahendeid tulemas vastuvõetavast sotsiaalkliimafondist, mis on suunatud eelkõige energiavaesete ning ühiskonna kõige haavatavamate gruppide toetuseks.