Ukraina sõda tõi inimliku tragöödia kõrval suuri muutusi ka maailma majandusse. Üleilmselt on vähenenud ammoniaagi tootmine ja tõusnud hinnad, mistõttu on Tallinna Tehnikaülikooli teadlaste hinnangul vaja mõelda Eestis ise selle tootmisele. Mida see plaan aga kaasa tooks?
Ammoniaagi tootmise nappus ei mõjuta mitte ainult põllumajandust, mis vajab suurtes kogustes väetist, vaid ka üleilmset laevandust, kuna ammoniaak on n-ö paljulubav nullsüsinikukütus ning vesiniku ladustamis- ja transpordivahend, kirjutavad teadusajakirjas Energies hiljuti ilmunud artiklis TalTechi majandusteaduskonna professorid Wolfgang Dieter Gerstlberger ja Gunnar Klaus Prause.
Eesti plaan alustada ise ammoniaagi tootmist võimaldaks lahendada Ukraina sõjaga seoses tekkinud olukorra, kui import Venemaalt on paljudes valdkondades peatatud ning vaja on leida uusi rohelisi alternatiivkütuse lahendusi. Teadusartiklis kajastatud uuringus keskenduti just Läänemere piirkonna ammoniaagiturule ja analüüsiti ise ammoniaagitootmise võimalike majanduslikke tagajärgi.
Teadusartikli üks autoritest, majandusprofessor Gunnar Klaus Prause tõdeb, et loomulikult toob see kindlasti kaasa mitmeid sotsiaalseid või poliitilisi probleeme. „Näiteks kust leida kvalifitseeritud töötajaid tehastesse või kui elektri tootmiseks kasutatakse taastuvenergiat, siis tekib küsimus tuulikuparkide aktsepteerimises,“ loetleb Prause. Sama käib ka tuumaelektrijaamade rajamise, sh nii ehituse, logistika kui ka laonduse kohta. Kuna ammoniaagiga seonduvad samuti ohud, võib Prause sõnul tekkida küsimus, et kes ja mis tingimustel aktsepteerib seda oma „tagaaias“. Loomulikult on vaja ka suuri investeeringud, mis vajavad omakorda poliitilist otsust ja n-ö riiklikku garantiid, et leppeid ka täidetakse.
Kas see oleks majanduslikult mõistlik?
Autorid kaardistasid mudelite, andmeanalüüsi, juhtumiuuringute ja ekspertintervjuude põhjal võimalikud ammoniaagi tootmisrajatiste asukohad. Uuringu tulemusel hinnati, kuidas mõjutaks globaalsete turbulentside jätkumise korral iga-aastane kuni kahe miljoni tonni ammoniaagi pakkumine Läänemere piirkonda.
Kuna Eesti oli Venemaa ammoniaagi nn ekspordisadam, võib mõista ka riigi plaane ammoniaagi tootmiseks vajaliku infrastruktuuri ehitamiseks Ida-Virumaa piirkonda. Autorid koostasid n-ö reaalsete võimaluste raamistiku, mis võimaldaks selgitada, millise väärtusega oleks need investeeringute vaates, ja samuti hinnata Balti regiooni ammoniaagiturgu ning potentsiaalseid investeeringuid tootmisrajatistesse majanduslikest aspektidest lähtuvalt.
Sobivamad kohad tehase rajamiseks on Prause hinnangul just Kirde-Eestis, eelkõige Sillamäe piirkonnas, sest kindlad nõudmised peavad olema täidetud. „Esiteks, seal peaks olema piisavalt vett elektrolüüsiks – kas järv, veehoidla või jõgi – ja teiseks ei tohiks see olla Läänemerest kaugel – ühest küljest nii tuulikuparkide kui ka teisalt elektrivõrguühenduste tõttu, mida on vaja üleminekuperioodil või tuule puudumisel.“ Kui kõne alla tuleb ka ammoniaagist väetise tootmine, saaks seal tekkiva CO2 kasutada kiiresti ja odavalt ära läheduses asuvad põlevkivienergeetikajaamad.
Rohetootmine tundub mõistlik
Tulemused näitavad, et ammoniaagi tootmise võime loomine on tehniliselt ja majanduslikult mõistlik, kui fookuses on roheline tootmine. Vaatluse all olnud nn investeerimismudel soovitab 2025 kuni 2050. aastani plaani, mille järgi võiks 2025. aastal ulatuda tootmine 750 000 tonnini (selleks piisab ühest tehasest) ja 2050. aastal juba 3 miljoni tonnini (neli tehast).
Aastatel 2025–2050 oleks otstarbekas ehitada kuus tehast, millest iga tootmismaht on 750 000 tonni. Ammoniaagijaamade ehitamiseks mõeldud investeeringukulud ulatuks 3,3 miljardi USA dollarini (ca 3,1 miljardit eurot). Sellele investeerimissummale tuleb lisada rohelise elektritootmise ehk tuuleparkide rajamise kulud. Oluline on ka märkida, et kui uuringute kohaselt on 2025. aastast ammoniaagi vajadus 1,5 miljonit tonni aastas, siis 2050. aastal juba 3 tonni. Nõudluse kahekordistumine tuleb tõenäoliselt just Läänemere regiooni merendussektorist, kus ammoniaaki nullsüsinikukütusena eriti vajatakse.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et praegused globaalsed kriisid suurendavad vajadust mitmekülgsete uute uuringute järele, et olemasolevatele andmetele tuleks lisa ja kujuneks põhjalik laiahaardeline andmebaas, mida saaks mitmel viisil kasutada.
Üks huvitav lahendus oleks uurida ja empiiriliselt testida eelmainitud reaalsete võimaluste analüüsi erinevaid kontseptuaalseid versioone. Mis tuleks veel kasuks? Näiteks detailsem juhtimis- ja poliitiliste soovituste täpsem sõnastamine ammoniaagi tootmise, transpordi ja infrastruktuuri valdkonnas laiemalt.
