Ametisse astuv valitsus on olukorras, kus riigi rahanduse tasakaalu saamiseks ja vajalike investeeringute tegemiseks tuleb leida uusi viise riigi rahakoti täitmiseks. Üheks selliseks ideeks on automaksu kehtestamine järgmise aasta suvel. Millisel kujul see maks rakendub, pole veel selge, kuid selle tulek on koalitsioonileppesse kirja pandud.
Kui automaks kehtestatakse, on ainus õiglane viis sellest laekuva raha kasutamiseks investeerimine teedevõrgu arendamisse ja säilitamisse. See tähendab, et kasutajad maksavad ja saavad sellest ka otseselt kasu. Esmatähtis on aga see, et äärmiselt oluline osa riigi toimivusest, nagu teedevõrk seda on, leiaks lõpuks ometi arendamiseks ja säilitamiseks hädavajaliku rahastusallika.
Aastate jooksul kuhjunud teede remondivõlg ulatub juba 4,4 miljardi euroni ning ka teede kaasaegseteks ja ohututeks arendamiseks pole meil vahendeid. Kui jätkame viimase 30 aasta teedeehituse tempoga, siis saavad Eesti kolm põhimaanteed neljarajaliseks mitte varem kui saja aasta pärast. Meenutan, et ka mullu sügisel ilmunud Riigikontrolli raport kinnitas, et riigiteede rahastamine ei ole praegusel kujul jätkusuutlik.
Kohalike omavalitsuste teedel on aga aastast aastasse süvenev seisundi halvenemine eriti intensiivne. Sel kevadel on mitmed vallad üle Eesti kehtestanud aprilli lõpuni auklikuks ja roobastesse sõidetud teedele kiirus- ja koormuspiiranguid. Kohalike teede kõrval on riigil olemas programm „Eesti teed tolmuvabaks aastaks 2030“, kuid ka sellesse panustamine ehk riigile kuuluvate kruusakattega teedesse investeerimine kukub lähiaastail sisuliselt nulli.
Sellises olukorras võiks automaks olla teedevõrgu päästerõngaks juhul, kui see kehtestatakse selgelt sihtotstarbelisena, nagu see paljudes riikides ka juba kasutusel on. Ka Eestis on läbi aastate selle üle korduvalt arutletud. Näiteks tõi mullu sügisel majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi kantsler Ahti Kuningas ERRile antud intervjuus välja, et teede korrashoiu ja ehitamise rahastuse tagamine vajaks ühiskondlikku diskussiooni ja poliitilist otsust ning näiteks 40-eurone automaks kuus kindlustaks praeguste vajaduste katmise.
Automaks pole seega mingi erakordne või ülioriginaalne meede, vaid paljudes riikides läbiproovitud ja läbiarutatud võimalus teede arendamiseks ja säilitamiseks vajaliku rahastuse leidmiseks. Oluline on see ka Eestis õigel viisil kehtestada ning saadud vahendid suunata teetaristu arendamisse.
