Soome on Eesti jaoks nagu vanem õde või vend, kes alati kõrgemat palka teenib ja õnnelikumat elu elab (Soome on üks õnnelikumate elanikega riik maailmas). Soomes ringi käies nägin, et elu tundubki neil väga hästi. Helsingis on enamjaolt autod tänavatel uued. Inimesed näevad viisakad välja, tundub, et teenivad hästi. Tänavad on puhtad, autoteed sõitmiseks viisakad. Mõistan kohe, et riik on korralikult raha panustanud kvaliteetse taristu ehitusse.

Klienditeenindajad toidupoodides on sõbralike ja naeratavate nägudega (tegelikult ka Eestis teenindajad naeratavad).

Läksin Soome, et kaeda, kuidas sealsed hinnad on inflatsiooni taustal muutunud. Teatavasti on siin-seal olnud palju juttu sellest, et kui varem käisid soomlased Eestis odavamat kraami kokku ostmas, siis nüüd võib-olla peab eestlane Soome sõitma.

Eestis on hinnad lihtsalt üle mõistuse kallinenud ning tegelikult teeb küll kurvaks, mis pilt Soome poodides avanes. Toidu hind eriti Eestist omast ei erine. Soome ja Eesti tarbijate ostujõudu ei anna nagu võrreldagi. Soomlased teenivad keskmiselt mediaanpalka 3000 eurot kuus, eestlased sellest poolteist korda vähem. Mediaanpalgast rääkimata elab statistiliselt Eestis vaesuses ja vaesuse piiril lubamatult palju inimesi.

Õigustatud on küsida, et kuidas oleme me siia jõudnud?