Maailma suurima prahisaare pindala on Eestist 34 korda suurem. Eestlased panevad Euroopa plastivõitlusele õla alla

Suur osa ühekordsetest plasttoodetest lõpetavad maailmameres, tekitades prügisaari ning jõudes inimeste toidulauale ja joogivette. Plastisõja võitmiseks on Euroopa Komisjon võtnud eesmärgiks suurendada ringlussevõttu, vähendada reostust ning edendada biopõhiste ja biolagunevate materjalide arendamist.

Reostuse vähendamiseks ja keskkonna kaitseks on oma õla alla pannud ka Eesti teadlased ning Viru Keemia Grupp.

ÜRO aruande kohaselt jõuab aastas ookeanidesse ligi 11 miljonit tonni plastjäätmeid, mis moodustab kokku ligi 80% kogu maailmamere reostusest. Reostus on tingitud plasti laialdasest kasutusest, sest tegemist on odava materjaliga, mida on lihtne toota suurtes kogustes. Tarbimise kasvu tõttu on näiteks viimase kümne aasta jooksul toodetud rohkem plasttooteid, kui eelmisel sajandil kokku. Jätkates olemasoleval kursil jõuame aruande kohaselt aastaks 2050 olukorda, kus meres on rohkem plastreostust kui kalu.

Eestis mere ääres jalutades võib tunduda, et probleem pole kuigi suur – märgata võib küll mõningaid ulpivaid pudeleid, kuid ei midagi katastroofilist. Kuid maailmas on juba tekkinud prahisaared, millest kõige suurema asub Vaikses ookeanis. Selle avastas 1997. aastal kapten Charles J. Moore, kui ta seilas jahivõistluselt tagasi koju. Nimetus „prahisaar“ võib olla ekslik, sest ookeanis hulpiv prügi on päikese tõttu lagunenud väikesteks, umbes sõrmeküüne suurusteks osakesteks, ega pole seetõttu ka satelliidipiltidelt märgatav.

Vaikse ookeani saar on Ocean Cleanup Foundationi kohaselt ligi 1,6 miljoni ruutkilomeetri suurune ehk prügiga on kaetud kolme Prantsusmaa või 34 Eesti pindala suurune veeala. Viimaste hinnangute kohaselt sisaldab see 80 000 tonni plasti, mis on lähedal Eestis aastas tekkivale plastikjäätmete kogusele.

Mida tähendab selline reostus loomadele ja inimestele?

Suurimat ohtu kujutab merre sattunud prügi sealsetele elanikele ja nende ökosüsteemile. Plasti suuruse ja taustaga sulanduva värvi tõttu ajavad mereloomad seda sageli segamini toiduga ning kuna prügisaar on niivõrd suur ja jääb paljude liikide migratsioonialale, siis on ka selle mõju äärmiselt ulatuslik. Lisaks moodustavad viimaste uuringute kohaselt ligi 46% prügisaare massist kalapüügivõrgud, mida kutsutakse kummitusvõrkudeks, sest mereloomad jäävad neisse kinni.

Valguse, temperatuuri ja vee mõjul laguneb plast edsi mikroplastiks ehk alla 5 millimeetristeks osakesteks, millest ei jää puutumata ka inimesed. Kui varasemalt oli teada, et mikroplasti leidub inimeste toidulaual, siis 2021. aastal avastasid Hollandi teadlased plastiosakesi ka inimeste veres. Uuringus vaadeldi 22 inimese verd ning plastiosakesi, mida kasutatakse laialdaselt näiteks joogipudelite koostises, avastati 18 isiku veres. Veel enam, eelmisel aastal leidsid Ühendkuningriigi teadlased mikroplasti osakesi ka inimeste kopsudest. Mikroplasti mõju meie tervisele pole veel aga teada.

Mida plastimure lahendamiseks tehakse?

Euroopa Liidus tunnustatakse üha enam vajadust plastreostusega tegelemiseks ning järjest enam astutakse samme plastjäätmete vähendamiseks. Üks peamisi strateegiaid on jäätmekäitluse ning ringmajanduse parandamine. Nii on näiteks seatud selge eesmärk, et aastaks 2030 oleksid kõik pakendid taaskasutatavad.

Teine strateegia on alternatiivsete materjalide arendamise toetamine, mille abil saaks plasti asendada. Sinna alla kuulub jätkusuutlike materjalide, nagu paberi või bambuse, kasutamist pakendamisel või biolagunevate plastide arendamist. Kahjuks moodustavad sellised biopõhised, biolagunevad ja kompostitavad plastid praegu 1% ülemaailmsest ja Euroopa plastiturust, kuid eeldatakse, et aastaks 2025 kasvab see 5–8%.

Biolagunevate materjalide osas on ka Eestis suur huvi

Tallinna Tehnikaülikooli teadlased eesotsas professor Andres Krummega töötavad täielikult ümbertöödeldava plasti tootmise kallal. Lähteaineks on puidust saadav tselluloos ning TTÜ teadlased on leidnud viisi, kuidas muuta see minutitega bioplastiks. „Tselluloos on peaaegu ammendamatu taastuv tooraine, mis võib vahetult või pärast töötlust asendada suure osa praegu kasutuses olevaid plaste ning lahendada valdava pakendijäätmete probleemi,“ ütles Krumme.

Veebruaris on tselluloosist bioplastiku laboratoorne tootmisliin käivitunud ning tänu sellele saab protsessi täiendada ja valmistada ette juba tööstuslikeks katseteks, mille partneriks on Lüganuse valda biotootmist plaaniv VKG. Viru Keemia Grupp kavandab biotoodete tehast aastaks 2027 ning selle lõpptoodanguks on ka tekstiilitööstusele erinevate kangaste tooraine, näiteks viskooskanga toomiseks. Hea uudis loodusele seisneb selles, et kui tootmisvõimsus on loodud, saab seda täiendada bioplasti tootva lisamooduliga mis pakuks lahenduse mitte ainult Eesti vaid ka Euroopa probleemile. Veelgi enam, tehnoloogia arenguga oleks võimalik isegi Eestis toodetud bioplasti ümber töödelda, mis tähendab et isegi kasutatud bioplasti saaks tagasi suunata ümbertöötlemisele ja seda taas ringlusesse lasta.

„Naftast valmistatud materjalide aeg hakkab läbi saama ning üha enam suureneb nõudlus säästlike biotoodete järele. Puidu väärindamine on üks võimalus rohepöörde eesmärkide saavutamiseks,“ võttis teema kokku professor Krumme.