Lahe aasta digimuutuste magistriprogrammis

Tallinna Tehnikaülikooli magistrant Mart Jesse tõdeb, et oma tegevuse digitaliseerimisest suuremal või vähemal määral pole pääsu kellelgi – miks seda siis mitte magistritasemel õppida.

Möödunud aasta oli minu jaoks lühidalt kokku võttes lahe. Seetõttu, kui kellegi aega ja huvi, soovitan neile siiralt digimuutuste magistriprogrammi. Ning seda mitte üksnes ettevõtlusega seotud inimestele. Kuigi programmi nimi „Digimuutused ettevõttes“ osundab justkui erasektori suunas, on omandatavad teadmised samaväärselt kasutatavad nii era- kui ka avalikus sektoris. Seetõttu tasub ehk kaaluda tulevikus programmi nime muutmist. Kuid see oli ka ainus, mille kallal võiks nokkida.

Digitehnoloogiate rakendamine on tänaseks pigem ellujäämise küsimus.

Digitaliseerimisest räägitakse Eestis endiselt tihtipeale kui võimalusest. Samas on aeg, kus see oli üks võimalusi konkurentsieelise saamiseks, lootusetult möödas. Digitehnoloogiate rakendamine ja meid ümbritsevate laiemate protsesside mõistmine on tänaseks pigem ellujäämise küsimus. Seejuures pole vahet, millises valdkonnas tegutsetakse - olgu selleks siis finantsteenuse pakkumine suurlinnas või turismitalu pidamine väikesaarel, rahvusvahelise haardega masstootmine või käsitöökohupiima valmistamine koduses keldris. Oma tegevuse digitaliseerimisest suuremal või vähemal määral pole pääsu kellelgi.

Programm „Digimuutused ettevõttes“ andis kirjeldatud maailma piisavalt hea sissevaate, pani mõtlema nii tuleviku teemal kui ka sellest, kuidas oma tegevusmudeleid kohandada, kuidas oma teenuseid kliendisõbralikult disainida ja sel teekonnal ka erinevaid tarkvaratehnoloogiaid rakendada. Lisaks veel küsimused, kuidas mõista ja mõjutada organisatsiooni ja infosüsteemide vastastikust keerukust ning millised kõikvõimalikke elegantseid lahendusi on tänapäeval andmete analüüsimiseks. Lisaks muidugi suur palett ülikooli poolt pakutavaid teisi aineid, mida huvi korral saab võtta. Kindlasti oli vooruseks, et erinevalt tavapärasest kooliprogrammist ei ole kohustuslikke aineid, mille vajalikkus jääb mõistatuseks ka peale lõpetamist.

Peaksime tehisintellekti suhtuma kui paratamatusse ja käituma ühiskonnana pigem nagu purjetajad, kes tuulest kasu lõikavad, selle abil edasi liiguvad.

Maailma kiiret muutumist ja sellega kaasas käimise vajadust ilmestas ka õpinguaasta ise. Kui eelmise aasta suvel oli tehisintellekt enamusele meist veel teoreetiline kontseptsioon, siis juba tänaseks on sellest saanud laiatarbekaup. Lähiaastate jooksul mõjutab see meid kõiki, sealjuures paljusid ilmselt väga valusalt. Kõlavad üleskutsed pidur peale tõmmata ja arutada enne võimalike riskide üle. Praktikas on see aga ju tegelikult võimatu.

Kuigi tehisintellektiga seotud riskide teadvustamine ja maandamine on oluline, tasuks ka Eestis keskenduda pigem sellele, kuidas tehisintellekti lahendusi võimalikult hästi kasutusele võtta. Peaksime suhtuma sellesse kui paratamatusse ja käituma ühiskonnana pigem nagu purjetajad, kes tuulest kasu lõikavad, selle abil edasi liiguvad. Need, kes keskenduvad virisemisele ja tuulega võitlemisele, stardist kaugemale ei jõua. Eeldan, et järgmiste aastate magistriprogrammis saavad tehisintellekt ning selle võimaluste ja riskide käsitlemine olema juba väga olulisel kohal.

Arusaadavalt on programmi osaks laia elualade spektrit esindavad kaasmagistrandid, kelle kogemus väärtustab õpinguid oluliselt. Ei kohanud kedagi, kes oleks õppima tulnud paberi saamise pärast - tuldi end arendama. Sellised inimesed on üldjuhul ka väljaspool kooli väga lahedad.

Ja muidugi ei saa mööda vaadata emotsionaalsest ülesandest, mida õppimine keskeas üldiselt täidab. Arutelud oma täiskasvanud üliõpilasest lapsega õppekorralduse kohta teistes ülikoolides, aruandlus noorematele lastele oma koolipäeva lõpuaja üle või ka hilisõhtused teadusartiklite lugemised ja kodutööde kirjutamised tekitasid oluliselt soojema tunde, kui oleksin seda veel aasta tagasi arvanud.

Vastuvõtt TalTechi on juba avatud! Avaldusi saab esitada 4. juuli keskpäevani. Vaata lähemalt: www.taltech.ee/magister.