Inspireeriv lugu tervislikust tööalasest muutusest: kaotasin kaalu ja olen oluliselt energilisem
Omniva postikuller Sille Sillaots imestas alati, miks tema postiljonist ema oma tööd nii väga armastas. Sille, kellest õhkub positiivsust ja elurõõmu, töötas ise veel poolteist aastat tagasi lasteaias kokana. Endalegi ootamatult võttis ta vastu uue väljakutse, alustades tööd postikullerina, kelle tööpäev algab kell 3 hommikul kui linn veel magab ning mõistab nüüd oma ema täielikult.
Sille, räägi meile milline näeb välja Sinu tavapärane tööpäev?
Ärkan kell 2, kuna elan linnast eemal ja tööle jõuan kella kolmeks. Seejärel tuleb auto, mille pealt võetakse maha lehed ja sorteeritakse ära. Minu ülesanne on üle vaadata, et minu postiringi kogused oleksid õiged, panen need auto peale ja hommikune lehe laialivedu võibki alata, et Viljandi inimestel oleks võimalik hommikukohvi kõrvale värskeid uudiseid lugeda. Viljandis peavad lehed hiljemalt kella 7.30 postkastis olema.
Kas Sinu töö on keeruline ja oli sellega oli raske alustada?
Mäletan, et keerulised olid esimesed päevad, aga juba mitme nädala pärast tundsin, et võin seda tööd ka une pealt teha ja mulle see tunne meeldib. Ükskord eksisin Viljandi linnas ära ka, siin on sellised rotirajad, mida isegi kohalikuna ei tea. Kõige keerulisem on vanalinna piirkond, sest seal on palju postkaste, kuhu lehti viia, samas munakivi tee ja mäest üles-alla kõndimine, mis annab väga hea füüsilise koormuse ning võimaluse oma kodulinna hoopis teise nurga alt tundma õppida.
Mis Sulle selle töö juures kõige rohkem meeldib?
Mulle meeldib see hommikune vaikus, kui kogu linn on ööunes, selles on midagi müstiliselt ilusat, mida muul ajal ei koge. Mõned inimesed võivad karta pimedust või vaikust, aga minule see meeldib, liiklust pole ja saan süvenenult ja segamatult oma tööd teha. Nüüd lähevad hommikud juba viie ajal valgeks, ja see on hästi ilus hetk, kui uinuvas linnas hakkab päike tõusma. Tegelikult meeldib mulle selles töös kõik, aga kui veel midagi välja tuua, siis see, et mul on tunne, et minu päevad on oluliselt pikemad, kui kõigil teistel, sest umbes kella üheksaks on minu tööpäev läbi ja terve päev on veel ees.
Millal Sa magad ja kaua Sul võttis aega, et harjuda nii varajase ärkamisega?
Mul ei ole kunagi olnud väga suur unevajadus, 5-6 tundi on täiesti piisav, sellest rohkem teeb mind pigem uimaseks ja loiuks. Olen seda tüüpi inimene, kes ärkab üles ja asub kohe tegutsema, seega kell 8-9 ajal voodisse minna ja kell 2 ärgata on igati loomupärane ja sobib minu rütmiga. Mul on üks klient, kes ootab oma lehte igal hommikul kell 5.15, seega on minusuguseid varajasi teisigi.
Kui pikk on see postiring, mille Sa igal päeval läbid?
Paarkümmend kilomeetrit, aga kuna jala käimist on ka päris palju mäest üles ja alla, siis saan oma 10 000 sammu väga kiiresti täis ja see on mu füüsisele väga hästi mõjunud (naerab). Vean iga päev laiali umbes 250 lehte ligikaudu 200 postkasti. Kuna minu postiringile ei jää suuri kortermaju, siis käin kõikide majade postkastid üksikult läbi.
10 000 sammu varahommikul kõlab hästi. Kas võib öelda, et tegu on tervist toetava tööga?
Minu jaoks kindlasti. Töötasin enne lasteaias kokana, mis oli põhimõtteliselt seisev töö, kus söömist oli rohkem kui päeva jooksul kulutada jõudsin. Nüüd olen kaalust päris palju alla võtnud, põsed juba täitsa lohkus (naerab südamest) ja mul on nii palju energiat. Tõesti on tegu tervisliku tööga, saan palju aega värskes õhus veeta ja liikuda. Mul on tõesti parim töö ja kolleegid on ka kõik sõbrad.
Aga millised on kõige suuremad väljakutsed sellel ametil?
Linna tundma õppimine oli minu jaoks kõige suurem väljakutse, et iga leht leiaks tee õigesse postkasti. Mõni koht ei ole märgistatud, mida uue inimesena ei pruugi teada. Mõni postkast on kulunud, aga selle kõik saab ajaga selgeks.
Sille, mis Sulle rõõmu valmistab?
Ma tõesti ei saa üle ega ümber oma tööst. Kunagi ei mõistnud ma oma ema, miks ta oma postiljoni tööd nii väga armastas, aga täna saan temast aru.
Mida Sa soovitaksid kellelegi, kes kaalub ka postikulleri ametit?
Esiteks ma soovitan seda tööd kõigile. Varasemas kokaametis ma vaevu liikusin, kuid nüüd teen üle 10 000 sammu lihtsalt täis. Ma tunnen ennast tervemana ja palju rõõmsama ning energilisemana! Konti see töö ei murra, kui just libedaga ebaõnn ei taba, aga samas annab nii palju juurde. Minu jaoks on oluline, et stressitase oleks madal ja töötingimused head.
Postiljonid ja koerad on teada-tuntud combo, kuidas Sul koertega siiani on läinud, olete sõbrad või mõni on üritanud ka jalga pureda?
(Naerab). Ühe ringi peal on küll üks kuri koer, hoian pöialt, et ta mind kunagi kätte ei saaks. Muidu saan neljajalgsetega hästi läbi.
