Merekaartide teekond ajaloost tänapäeva

Merekaartide koostamist, mille juured ulatuvad Vana-Kreekasse, saab õppida ka Eesti Mereakadeemias. Merekaardid võimaldavad meremeestel orienteeruda merel, leida tee sihtkohta. Need kaardid kujutavad endast visuaalset esitust merepõhjast, rannajoonest, sügavustest, lainetusest, hoovustest ja muudest mereoludest. Üks peamisi ülesandeid, mida merekaardid täidavad, on navigeerimine.

Need võimaldavad kaptenitel määrata asukohta, kurssi ja kiirust ning leida ohutuid marsruute sihtkohta jõudmiseks. Merekaardid annavad teavet navigeerimiseks vajalike sügavuste, merealade takistuste ja muude tingimuste kohta. Nad võivad näidata ka meresõidukite liikumist, et aidata vältida kokkupõrkeid teiste laevadega. Samuti võivad merekaardid kuvada ohutusalad nagu kalda lähedal asuvad madalikud ja merealad, kus on ohtlik liigelda.

Esimesed navigatsioonikaardid valmisid tõenäoliselt juba ammustel aegadel, kuid täpset aega ja kohta on raske kindlaks teha. Vana-Kreeka filosoofi Anaximandrose kaardid, mis valmisid umbes 6. sajandil eKr, on ühed vanimad teadaolevad, aga samas pigem kosmoloogilised mudelid.

Vanimad tõelised navigatsioonikaardid pärinevad tõenäoliselt Rooma impeeriumi ajast, umbes 1. sajandist eKr kuni 3. sajandini pKr. Roomlased olid tuntud oma võime poolest luua täpseid kaarte ja kasutada neid laialdaselt laevastiku juhtimisel. Nende kaardid olid valmistatud vahast või loomanahast, millele oli joonistatud rannajoon, maamärgid ja navigatsioonimärgid.

Teised varased navigatsioonikaartide koostajad olid Ptolemaios ja Eratosthenes Kreekast, kes elasid vastavalt 2. ja 3. sajandil pKr. Ptolemaios koostas „Geographia“ nimelise teose, mis sisaldas üle 8000 koha kirjeldusi ja koordinaate, mida sai kasutada kaartide loomiseks. Tema kaardid hõlmasid kogu Rooma impeeriumi ala ja sisaldasid üksikasjalikku teavet maade, merede ja jõgede kohta. Eratosthenes oli kuulus oma mõõtmistööde poolest ja tema teosed sisaldasid kaartide loomiseks vajalikku teavet.

Keskajal muutusid merede kaardid üha täpsemaks, kuid kuna kaardistamistehnoloogia oli veel piiratud, olid need suuresti subjektiivsed ja sageli ekslikud. Nn. Portolaanid, mis keskajal olid põhilised, sisaldasid teavet rannikujoonte ja maamärkide kohta ning olid mõeldud peamiselt rannikualade navigeerimiseks. Nadkoosnesid tavaliselt kahest osast: rannajoone kaardist ja tekstilisest kirjeldusest, mis sisaldas teavet rannikualade tuulte, merehoovuste, sügavuste ja kivide kohta. Portolaanide valmistamiseks kasutati erinevaid allikaid, sealhulgas teiste meremeeste käest saadud suulist informatsiooni, taevasse ja merre vaatamist, kohalike elanikega suhtlemist ja muid viise.

Portolaanide väljatöötamise ajal, peamiselt 13. kuni 16. sajandil, oli ookeanilaevandus alles algusjärgus. Kaardid olid kohandatud ranniku lähedal navigeerimiseks, sest merel sõideti peamiselt päikesetõusust päikeseloojanguni, kui päikese asukoht võimaldas suunda määrata. Meremees võis märgata märke rannikul ja võrrelda neid rannajoonega kaardil, et määrata oma asukoht. Portolaanide täpsus varieerus suuresti, kuid need olid selle aja kohta väga kasulikud ja võimaldasid rannikualadel ohutult ja täpselt navigeerida .

Tänapäeva merekaardid on muutunud märkimisväärselt täpsemaks ja mitmekülgsemaks, millele on kaasa aidanud satelliitnavigatsioon ja merekaartide digiteerimine. Digitaalsed kaardid on palju täpsemad kui paberkaardid ja neid on lihtsam lugeda, kuna neid saab suurendada ja vähendada vastavalt vajadusele. Niisuguseid kaarte saab kuvada erinevates seadmetes, sealhulgas nutitelefonides, tahvelarvutites ja GPS-seadmetes. Kui teave uueneb, tuleb paberkaardi ise korrigeerida või trükkida uus. Digitaalkaarte saab aga kergesti värskendada uue informatsiooniga. Ametlikud elektronkaardid uuendatakse automaatselt. Nagu paberkaardid, põhinevad ka digikaardid eelnevalt kogutud andmetel nagu merepõhja sügavus, navigeerimistakistused jne, aga neid võib täiendada reaalajas, näiteks merepäästeoperatsioonide ajal kogutud teabega. Digitaalkaardid võivad pakkuda ka täiendavat teavet, nagu ilmaennustused, mereolud ja navigeerimisjuhised.

Tänapäeval on merekaardid oluline vahend merenduses, reisimisel ja ka teaduses. Neid kasutatakse navigeerimisel, mereliikluse juhtimisel, merepäästes, ohtlike ilmastikuolude ennustamisel ning merekeskkonna uurimisel ja kaitse planeerimisel.

Merekartograafiat ja navigatsioonikaartide koostamist saab õppida Tallinna Tehnikaülikooli Eesti Mereakadeemias veeteede haldamise ja ohutuse korraldamise erialal.

Vastuvõtt TalTechi on juba avatud! Avaldusi saab esitada 4. juuli keskpäevani. Vaata lähemalt: www.taltech.ee/sisseastujale.